Liisa Saaremäel ja Florian Wahl koos kontsert-etenduses: justkui pooljuhuslikult kohtunud loovisikute „lavaline häng“

Meelis Oidsalu leiab, et „SCREAM BOXis“ jäid lavastaja-näitleja Liisa Saaremäeli ja popartist Florian Wahli võimsad sünergeetilised efektid nägemata.

„SCREAM BOX“ on kontsert-lavastus, milles viimaselt Eesti muusikaauhindade galalt parima alternatiivmuusiku auhinna koju viinud Florian Wahl – kelle alias’ed on ka Kurt Cocain ning Mister Metamorfoos – kohtub oma andunud fänni Liisa Saaremäeliga. Sissejuhatuseks peab kahjuks tõdema, et Liisa Saaremäeli fänlus on mõjunud „rikka mehe Marco Tasaseks“ või ka „uueks Onu Bellaks“ nimetatud staari karismale nagu sordiin mõjub trompetile.

Justkui pooljuhuslikult kohtunud loovisikute „lavaline häng“ ongi etenduskunsti maailmas üsna levinud võte või kogunisti žanr, mis avaldub siis, kui vaataja ei saa enam aru, kas etendaja lihtsalt tšillib publikuga ühes ruumis või publikule ka öeldakse miskit etendaja-positsioonilt. Väga puhtal kujul esindas „lavalist hängi“ Artjom Astrovi ja Ruslan Stepanovi „Gangstarap“ 2019. aastast (samuti Kanuti Gildi SAALis). Näiteid hägusatest etendusolukordadest, kus publik ei saa igal hetkel aru, kas lavastus jätkub või on lavaaeg peatunud ja etendusolukorda tekkinud sundimatu paus, jagub mõistagi veel. „SCREAM BOX“ suisa algab pausiga: näeme lebamispatjadel vedeleva fänni ja tema iidoli sundimatut flirti, mis lõpeb publiku ootamatu provotseerimisega. Liisa Saaremäel võtab etenduse alguses publikult midagi üsna ootamatut paludes väga suure riski.