Naispahalases pole feminiinsust ollagi: päevavalgele tuuakse naise kõige nurjatumad ihad

Sigrid Sünd hinnangul kompab „Lihahimu“ kui kaugele saab minna iroonia ja musta huumoriga, et kannibalismist ja võikast veretööst lugemine ei tunduks kohatu ja raske.

Sel aastal ilmus eesti keeles üks eriline maiuspala kõigile (keele)gurmaanidele. Riina Jesmini suurepärast tõlget Chelsea G. Summersi romaanist „Lihahimu“ võib lugeda kui külluslikus irooniakastmes satiiri või morbiidset ja närvekõditavat põnevusromaani. Raamat viib lugeja pahelisele ja erutavale rännakule, kus tuuakse päevavalgele ühe naise kõige nurjatumad ihad.

Teose peategelane Dorothy Daniels on võluv ja intelligentne hedonist, kelle armastus toidu ja seksi vastu ei tunne piire. Ta teab, et tema isud ei ole ühiskonna silmis vastuvõetavad, aga see teda ei morjenda. Miks mitte nautida kuuma seksi ja maiustada hiljem värske inimmaksapasteediga? Töö hinnatud restoranikriitikuna ja luksuslik elustiil, kuhu kuulub hunnitult palju head sööki ja rikkaid mehi, tekitab temas tunde, et ta on kuulikindel.