Otse kannatusse vaatav kunstnik Angela Maasalu: „Isa kahetsus oli kohutavalt kurb, aga tema surm muutis minu elu“

Eero Epner portreteerib Jõgevalt pärit Londonis resideerivat kunstnikku Angela Maasalu, kelle kodus oli kohutavalt palju kirjandust ja isa surm muutis tema elu.

Kui me Angela Maasaluga (sündinud 1990) ühel hommikul telefonis räägime, haigutab ta korduvalt, kuigi on juba laksinud sisse kohutavalt palju kohvi. Tänane psühhoanalüütiku seanss algas äärmiselt vara. Maasalu kolas läbi poolunise Londoni, kus ta peaaegu kümme aastat on elanud. Jõudis juba ammu tuttava ukse taha, lasi uksekella ja läks rääkis, mida oli vaja rääkida. Nii teeb ta kaks korda nädalas, katkestades hommikuse psühhoanalüüsi nimel – mis on parem kui õhtune, sest siis saab värske peaga rääkida „struktuursetest asjadest“ – isegi oma une, mis talle on oluline juba lapsest saati.

Siis tuli ta sageli koolist koju, heitis voodisse ja võis magada tundide kaupa. „See on nagu filmi vaatamine või raamatu lugemine ja sa pead selleks lihtsalt magama – imeline,“ ütleb ta häälega, mis meenutab midagi traatjat. Need uned polnud midagi ülearu ilusat. „Ma ei näe kunagi helgeid unenägusid,“ ütleb Maasalu. Unedes toimusid ja toimuvad siiani „mingid thriller’id“, kuhjuvad painajad ja pinged – korduvalt näeb ta näiteks mingit jõge, kus ta uppuma hakkab. Aga see kõik on hea. Vajalik.