Kunstnike liidu kevadnäitus on midagi kaugelt enamat kui hunnik maale ja paar vaipa

Aleksander Metsamärt leiab, et Eesti Kunstnike Liidu 23. aastanäitusel suudavad tähelepanuväärse värskuseoreooli saavutada kõrvuti sattunud kunstikeeled, milles jutustajaid lahutab põlvkondlik distants.

Mõlemal korral, kui ma kevadnäitust väisasin, oli kunstihoone roosa sõõrik publikust pungitamas, otsekui oleks selle moosi täis pigistanud ilmaruumi heldeim kondiiter. Tundub, et linna(osa) rahvas on Lasnamäele kerkinud paviljoni omaks võtnud. Siiani pole seal saanud nautida Kunstihoone näitustele tüüpilist helilist spetsiifikat – vaikust ja sellesse lõikuvat erakliku vaatleja kingataldade üksildast kriuksu. Seevastu kuuleb kädistamist, pobisemist ja nohinat. Keegi koolilaps purtsatab Mäetamme koomikslike maalide ees kohatult valjusti naerma ning saab kaasvaatajast tädikeselt pahakspanust laetud pilgu (ja kerge ninasõõrmepuhina kah). Õitsvad ajad!

Publikurohkusega on kunstnike liidu kevadised ülevaatenäitused samas hiilanud alati. „Mis toimub?“, „Kes millega maha on saanud?“, „Ah et ta teeb nüüd sellist värki... Väga äge!“, „Issand, ma arvasin, et ta on surnud (ära kellelegi ütle, palun)“, „See uus tegelane on ju päris huvitav...“, „Ma olen kõike seda juba näitustel näinud… igaaaav!“. Sedasorti lausekeste veeretamise võimalus mätsib kunstirahva hiliskevadeti ikkagi teatavaks massiks kokku. Sestap on eriti tore tunda, et käesoleva kevadnäituse publik on kunstimaailmale omastest „siseringi sahmerdajatest“ kõvasti mitmehäälsem. Loomulikult on seetõttu ka põnev jälgida, kuidas Kunstihoone tiim näituseterviku laienenud publikuväljale välja laob.