ÕHUS | Helgi Saldo pride’i kuu lõppedes: äkki eesti rahvas ja kultuur jäävad ellu, kui mõistame ja hindame selle mitmekesisust?

„Erinevus pole puudujääk, vaid teistsugune viis, kuidas suhestuda enda ja maailmaga,“ kirjutab Areeni kolumnis LGBT-aktivist ja drag queen Helgi Saldo.

Pride-festival sai läbi, oli korralik pidu: lauldi ja vihuti tantsu, keegi sai isegi rusikaga vastu nägu. Lohutu mõelda, et eestlase jaoks on see nagu täiesti tavaline jaanipäev. „Ise norisid!“ kõlab kuskilt, küsimata, kust probleem on tegelikult alguse saanud või kas noahoop oli parim lahendus. Paraku ütleb üks rusikas välja rohkem kui tuhat sõna, mis lööja mõttesurmale eelnenud on.

Kui nii palju ühiskonnakorraldusest, sh erisooliste perede ja heterote eludest, seisab rohkem või vähem peidetud viisidel inimeste ihade ja hargivahede najal, siis on arusaadav, et kvääride tänavale tulek mõjub radikaalse provokatsioonina. Sellest annavad kõige lärmakamalt märku just need transfoobid, kes arvavad, et meie rollid ühiskonnas peaksid määrama esimese asjana meie genitaalid.