Räppar Lil Till: kui annad sõpradele oma eluga väga halba eeskuju, võivad nad ära surra
(22)Siim Nestor intervjueerib just debüütplaadiga välja tulnud Lil Tilli.
Sealt ta tuleb. Räppar Lil Till. Pikad loivavad sammud, jalas heleroosad püksid, seljas – keset sooja päikesepaistelist ilma – karvane valge kampsun ja peas suurte ovaalidega päikeseprillid, mida on ise tähe- ja välgukleepekatega kaunistatud.
Ta näeb jaburalt cool välja. Kaasas on tal suured sõbrad, filmikunsti tulevikulootused vennad Eskod, kes on niisamuti pealaest taldadeni kirevalt rõivas. Kui mul tavaliselt on täiesti suva, kui suvaliselt ma riides olen, siis selles seltskonnas tunnen end tohletanud ümmarguse tolmutondina. Aga eks istun ka uue põlvkonna cool’imate ässade seltskonnas.
Lil Till paneb lauale kaks kõrremahla, ühe suure võileiva ja – kell on umbes viis õhtul – ütleb muiates: „Hommikusöök.“ Pool tema suust muigab terve meie vestluse.
Kui sa tekste kirjutad, kas soovid inimesi šokeerida?
Ei usu. Lihtsalt tuleb sisimast. Mis meelel, see keelel. Kõik, mis toimub, millega iga päev tegeleme, kõik see tuleb panna muusikasse. Ei ole vaja valetada, nagu mitmed teised kaasmaalastest artistid teevad. (naerab)
Oh... Sa tahad öelda, et sa ei valeta sel albumil mitte kordagi?
Ei no ikka... (naerab) Aga noh, vähesel määral.
Vanematele inimestele võib see kohati parajalt šokeeriv olla.
Lugu „Backrooms“ või? See, kus mõrvan beebi nagu deemon?
Julm.
Ma ei mäleta, mis selle teksti saamislugu oli, aga ega see väga tõsi ei ole, jah. Tundus lihtsalt äge idee. Freestyle’isin (riimide improviseerides loomine – S. N.) kokku mingi asja.
