Siis selgus, et tegelikult oli laine – selline pisike, terav, lap-lap-lap – vältimatu. Minu jaoks parasjagu vastik, sest see kippus mulle vett suhu – siiski ainult suhu! – viskama. Muidugi ajas see mind üha rohkem närvi. Iga kord kui pidin vett välja puristama ja otsima uut võimalust hingamiseks, anti mu ajus sedasorti paanikahäire, mis ei aita inimesel ennast päästa, vaid ajab pigem krampi.

Punnitasin meeleheitlikult rahulikuks jääda. Oi kuidas ma punnitasin, aga iga uus lõuatäis merevett...