RIHO SIBUL 65 | Varalahkunud muusiku loomingut lähemalt kuulates käivituvad mõistatused uuesti

Muusik Riho Sibul saanuks 26. juunil 65aastaseks. Tõnis Kahu kuulab tema mahuka diskograafia parimaid plaate ja lugusid.

Oma raamatus „Dialectic of Pop“ kirjutab Prantsuse muusik ja kultuuriteoreetik Agnès Gayraud kahest popkultuuri väljendusmudelist, mis seisavad teineteisega justkui vastakuti. Üks on lahendatud siiruse, teatava väljendusliku puhtuse kaudu. Teine kood on aga suhtluskonventsioonide lõhkumine, katkestus ja avangard. Gayraud ütleb tervemõistuslikult, et puhtalt ei esine ei ühte ega ka teist mudelit ja too vastasseis leiab kogu aeg lahendusi praktiliselt igas laulus.

Kuid just sellises valguses on Riho Sibul kummaline juhtum ja mitte ainult Eesti popmuusikas. Tal on laule, mida nende lihtsuses peavad ilusaks need, kellele nad meeldivad (kuna teised räägivad näiteks sentimentaalsusest). Ja tal oli oskus kitarriga inimesi terroriseerida (või nii see kellelegi tundus) lihtsalt seepärast, et ta pidi enda ja helide vahele looma mingi analüütilise silla kuulajalt selleks luba küsimata. Need äärmused võiksid olla Riho Sibula mullu novembris lahkumisega ehk lepitatud, kuid tegelikult on ikkagi nii, et tema plaatidele lähemale minnes käivituvad mõistatused uuesti.