Noore keevitaja Kirill Lukini elu kulges viimased kaks aastat lähedaste silme all allakäigutrepil. Kuni temast sai julm tapja.
„Selle aasta jooksul vanglas sain aru, et see pole minu koht. Sellist elu ma ei tahtnud.“
Prokurör on just Kirill Lukinile nõudnud 12 aastat vangistust. Kohtusaalis istub Kirilli isa, kes on pea kõik istungid kohal olnud.
„Oleksin pidanud psühhiaatri hoiatust võtma tõsisemalt, käima psühhoteraapias, võitlema alkoholisõltuvusega. Oleksin ma kõike seda teinud, poleks ma siin. Olen alati eiranud neid, kes proovisid mind aidata. Sest ma olin alati sada protsenti enesekindel,“ räägib Kirill.
Väikeses kohtusaalis on kuulda vaid Kirilli isa rasket hingamist.
Kirill ise on kohtus alati väga väljapeetud ja rahulik. 178 cm pikk, keskeriharidusega. Keevitaja.
„Ta oli täiesti normaalne poiss, kellega sai suhelda,“ räägib üks tuttav mees. Aga see arvamus muutus mullu 5. juunil, kui nad võtsid Ahtmel napsu ja läksid tülli. Kirill võttis taskust noa ja surus selle talle kõrile. Tekkis rüselus. Tuttav sai rüselusest käele noahaava ja tegi politseisse kuriteoteate.
Kuid ühel päeval teatas politsei noahaava saanule, et see kriminaalasi lõpetati „karistuse ebaotstarbekuse tõttu“, sest Kirillil tuli raskem asi peale.
34 päeva pärast seda noarünnakut sai Kirillist päriselt tapja.
9. juuli vihmasel suvehommikul tappis ta jõhkralt Tallinna vanalinna korteris transsoolise naise Sabrina, kelle sooidentiteet ei vastanud tema bioloogilisele soole.
