Django Django võtab täiesti uue suuna: taaselustub 90ndate klubide kõla

Merit Maarits arvustab Django Django uut kauamängivat, mis oma pikkusest hoolimata õigustab iga minutit.

Voogedastus on venitanud albumid pikemaks kui kunagi varem ja harva põhjendab seda muu kui majandusstrateegiaga. Django Django uus album tiksub oma pikkusega julgelt täis üle tunni, aga seda on keeruline pahaks panna. UK vana kooli tantsumuusika ligi hoidva „Off Planeti“ mänguline kulg ja bändi katse oma loominguline kese varasemast veel kaugemale hulkuma lasta teeb sellest nii lõbusa kuulamise, et õigustab mu jaoks iga minutit.

„Off Planetit“, mis on kokku pandud neljast lühialbumist, ei sobi tavapärase stuudioalbumi kategooriasse suruda. Tüüpilise bändialbumi asemel toimib see pigem nagu DJ-miks, kus bänd ise on end pildilt taandanud kuhugi kõrvalseisja rolli. Sama eesmärki täidab seegi, et žanrisegule lisaks on album täis rohkelt koostöölisi: Briti popdiiva Self Esteem, afrorave’i pioneer Toya Delazy, Jaapani räppar Yuuko Sings, kui nimetada mõned, kelle erinevad lähenemised muudavad üsna ebaoluliseks selle, kelle plaat parasjagu mängib.