Varsti möödub juba poolteist aastat päevast, mille järel on maailm otsustavalt muutunud. Praegu Euroopas toimuv lainetab mööda mitmeid põlvkondi, ajalooõpikuid ja eelkõige konkreetsete inimeste saatusi. Et mõista, kuhu viib see konkreetselt sind, on vaja lõigata end lahti ja vaadata, mis ja miks sinu mõttemaailmas plahvatas ning kui sügavalt sind riivas. Siin on ühe eestivenelase aus sissevaade. Nii nagu mina tunnen.
24.2.2022 varahommik. Järgneva aasta jooksul on just selle hetke kohta ajakirjanike kõige populaarsem küsimus: mida sina sel hetkel tegid? Mäletavad kõik. Minul on traditsioon käia 24. veebruari varahommikul koos tütrega vaatamas lipu heiskamist. Kui ta oli alles väike, nimetasime seda lipu äratamiseks. Sel hetkel valitseb Toompeal veebruaripakane, on külm, kuid südames alati soe. Sest rahvast on palju ja mitte miski ei ühenda meid rohkem kui armastus oma riigi vastu, ehedamast ehedam.
Eelmise aasta veebruaris ärkasin varakult just selleks, et olla juba seitsmeks Toompeal. Tegin telefoni lahti. Ja pisarad hakkasid voolama. Äratasin Meelise sõnadega: „Nad pommitavad sinu Odessat.“* Proovisin rahuneda, et laps toimuvat ei mõistaks. Ja sõitsime temaga Toompeale. Mul polnud vaja pikemat seletust või analüüsi, et aru saada, kelle poolt ma olen. Eesti lipu äratamisel seisin ma platsil, rinnas Ukraina lipp.
