Eelmise aasta veebruaris ärkasin varakult just selleks, et olla juba seitsmeks Toompeal. Tegin telefoni lahti. Ja pisarad hakkasid voolama. Äratasin Meelise sõnadega: „Nad pommitavad sinu Odessat.“* Proovisin rahuneda, et laps toimuvat ei mõistaks. Ja sõitsime temaga Toompeale. Mul polnud vaja pikemat seletust või analüüsi, et aru saada, kelle poolt ma olen. Eesti lipu äratamisel seisin ma platsil, rinnas Ukraina lipp.

„In the end, we will remember not the words of our enemies, but the silence of our friends“. Esimesed tunnid olid jube pikad. Ootasin, et nüüd tulevad kõik välja. Nii siin kui ka tumedal seal. Sest mis siin ikka nii väga analüüsida. Nobeli rahupreemia saanud Dmitri Muratovi ajaleht Novaja gazeta kujundas järgmisel päeval väga tabavalt väljaande esikaane: „Venemaa. Pommitab. Ukrainat“. Subjekt, tegusõna, objekt – kõik selge. Ja tundus, et selle peatamiseks on vaja miinimumi – mitte olla vait. Esimesed tunnid ootasin pingsalt, et kõik (minu riik, teised riigid, Venemaa kodanikud Venemaal ja eestivenelased) võtavad sõna: oleme vastu, lõpeta kohe.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid