Ujuda saab ka kleidiga. „Proovisin mitu kleiti järele, nüüd olen jäänud üldiselt ühe punase juurde“

Suvesarjas kolmandana üles astuv poeet Katrin Väli kirjutab, et tõelise ujumisemõnu saab ta kätte meres, mis peab kindlasti lainetama.

Mulle on eluaeg meeldinud meri. Esialgu, kui ma veel väike olin, seisnes mere võlu triibulise liivapõhja peal mõnusasti õõtsuvas vees pladistamises. Elasime Tondil, sealt oli meri kaugel. Kadriorus, kus me vanaisaga vahel jalutamas käisime, nagu polnudki merd, sest sinna sisse minna ei tohtinud, isegi mitte jalgupidi. Meri oli Kloogal, kuhu oli Tondilt hea rongiga sõita, kuigi teekond kestis vist terve tunni, igastahes kaua. Nii et merre sai suhteliselt harva, aga kui siis sai, oli see tõeline püha. Ja meri selle pühaduse läte. See tunne on minus siiamaani, kohad jagunevad laias laastus kaheks – need, kus on meri, ja ülejäänud.

Jõed-järved mind ujuma ei meelita. Pole õiget lainet, veel on imelik maitse, ka värv on imelik ja miskipärast tekib ninna suitsusaunalõhn. Jõe puhul räägitakse veel ka hauakohtadest, mis kõlab ju üpris koledalt. Kuigi kuuma ilmaga ajavad needki veekogud asja ära. Ega ookeaniski ujumine pole mulle sügavamat muljet jätnud kui seesama koduläveesine Läänemeri. Aga õhtune tüüne ja mõnikord lausa peegelsile loojuvas päikeses hiilgav meri kah ujuma ei kutsu. Meri peab lainetama. Mis ujumisse puutub.