„Fuuga“ pole mingi kolmerealine kiirluule või loodusfotod sügavmõtteliste tsitaatidega

Liina Haabu kirjutab, et võrratu oleks oma aiapäkapikk, kes loeb iga kord, kui temast mööduda, ette ühe luuletuse Jüri Kolgi luulekogust.

Jüri Kolgi luulekogu „Fuuga“ on end raamatupoes õrna pilvetupsuna vargsi tõsisemate ja paksemate raamatute vahele sättinud. Natuke lehekülgi puhevile ajanud ja lugeja tähelepanu ootama jäänud. Ilmselt on ta paljudel veel märkamata – on aeg see viga parandada.

Tähelepanu on „Fuuga“ väärt. Iga hetke sellest, mis tema kirjavahemärkideta, justkui ühe hingetõmbega välja paisatud luuletused nõuavad. See siin ei ole kolmerealine kiirluule, loodusfotod sügavmõtteliste tsitaatidega ega proosa, mis on õigel hetkel enteriklahvi vajutamise abil luuleks vormitud. Ent see pole ka sünge, end raskesti kätte andev tekst, millega heitlemine rohkem väsitab, kui kosutab. „Fuuga“ on pigem nagu jalutuskäik noores kaasikus peale vihma – nagu kevadine muruniitmine oma joovastava rohulõhnaga. Ta mõjub värskelt, lausa hullutavalt turgutavalt.