Sari räägib elust hoones, mis on koduks kümnele tuhandele inimesele. Olustik on stiililt retrofuturistlik, laudadel laiutavad vanad head CRT monitorid. Kõik, mis on eluks vajalik, suudab Silo kogukond ise valmistada ja kasvatada. Ülemistel korrustel on tähtsamad inimesed ja elu parem, allpool olud napimad ja tunked õlised. Kõiki korruseid seob tsentraalne keerdtrepp, millel komistada ei tahaks, sest ülevalt alla on kahepäevane jalutuskäik ja seletamatul põhjusel lähevad liftid kohalike seadustega vastuollu.