Väga tõenäoliselt pole tuleviku linn ehitatud säravast klaasist ja terasest, vaid ehitusprahist

Arhitektuurikriitik Konstantin Budarin vaatleb Laura Linsi ja Roland Reemaa Eesti Arhitektuurimuuseumi näitust-ruumiinstallatsiooni „Linnamaardla. Spolia naasmine“.

Kas linna võib vaadelda tema funktsioneerimiseks vajalike ehitusmaterjalide tagavarana? Kas ehitustegevuses võib loobuda piiratud loodusressursside ostmisest ja kulutamisest juba toodetu korduvkasutuse kasuks? Kui jah, siis kuidas hakkab selline linn välja nägema? Mis keeles räägib tema arhitektuur? Tallinna arhitektuurimuuseumis toimuva näituse „Linnamaardla. Spolia naasmine“ kuraatoriduo Laura Linsi ja Roland Reemaa soovitavad mõelda linna tuleviku üle – väga tõenäoliselt pole see linn ehitatud säravast klaasist ja terasest, vaid ehitusprahist.

Rotermanni soolalao peasaalis paikneva näituse süžee on taaskasutuse ja linnaruumist kaevandamise (ingl urban mining) praktika. „Ehitusprahist arhitektuur“ kõlab väljakutsuvalt ja mitte eriti optimistlikult. Kuid tuleb arvestada sellega, et ühiskonna silmis tänapäeval prügi aktsiad tõusevad. Prügi on tubli!