ARVUSTUS | Meeletut kirjanduslikku valgustumist siin pole, aga ideaalne suvekaaslane rongi või randa on see teos küll

Peeter Kormašov kirjutab tõelisest suveraamatust, mis on nagu sõõm limonaadi kuumal päeval. Ajaviiteromaan heas mõttes.

Kui oled noor, siis tundub iga suvepäev lõputu. Nende kahe hetke vahele, kui esimene päikesekiir tekiserva alt piiluvat nägu paitab ja õhtutaevas lillakasoranžiks värvub, mahuvad kõik maailma tegevused. Pikad, palavad ja rauged päevad, mis mööduvad ujuma jalutades, jäätist limpsides, raamatut lugedes, sõpradega krutskeid tehes ja vastarmununa unistades. Täiskasvanuna saab sellist muretut kulgemist kogeda ainult festivalil – ja võib-olla ka siis, kui oled maakodusse pakku läinud ja telefoni põõsasse visanud.

Ewald Arenzi „Suur suvi“ räägibki hetkest, kui inimene hakkab täiskasvanuks saama. Sellest ühest suvest, mil kõik muutub – süütuse kaotamine igas mõttes, nii armastuse, alkoholi kui ka vandaalitsemise. Siis tehtud lollused näivad nii erilised, et kui neid elu jooksul juurde teha ei õnnestu, võibki selle ühe suve nostalgiasse kinni jääda.