„Ma hakkasin Londonis hoopis teistusugust muusikat tegema. Mu muusikamaitse muutus, kogu mu maailm muutus,“ räägib Iiris. Ta astus muusikaülikooli, katsetas ooperilaulu, tegi punkbändi, üritas aastaid üks produtseerida. Katsetas kõigega. Kõige kõrvalt käis tööl, üritas suurlinnas ellu jääda ning põles läbi. „Oled 25, lähed tööle, üritad võimalikult tubli olla, annad oma elu ära sellele tööle... See on nii tüüpiline,“ naerab lauljatar tagantjärele.

Läbilöök tuli aga lõpuks lähedamalt, kui ta oodata oskas.

„Sel ajal kui ma üritasin üksi teha muusikat, elasin Max Doohani ja Sam Richardsiga (tulevased bändikaaslased - A.A.) samas majas. Night Tapes algaski sellest, kui kõik tulid pärast tööd koju, tegid kodus oma mussi ja jämmisime. Lihtsalt lindistasime seda vaibi, mis meil kodus oli ja nautisime. Me tegime mussi, millel ei olnud eesmärki. Muusika enese, mitte maailma lavade vallutamise jaoks,“ meenutab Iiris.

Tänaseks ollakse Night Tapesiga jõudnud miljonite kuulamisteni ning unistatakse Eestis esinemisest. Kuula lähemalt podcast'ist: