NÄDALA RAAMAT | Feminismi mõte on kogu süsteem õhku lasta

Peeter Kormašov kirjutab Virginie Despentesi autobiograafilisest punkmanifestist ja realismiga lajatavast „King Kongi teooriast“.

Ma ei tea, mis tunne on üksi pimedal tänaval kõndida ja karta vägistatud saada. Et mu seelik on liiga lühike või mu välimus liiga „väljakutsuv“. Küll aga tean, mis tunne on mitte olla see „õige mees“ ja selle pärast ennast rusikatega kaitsta. Ja seda tõmmet ehtsuse, väljaheidetute ja „friikide“ poole, kelle hulka Virginie Despentes ennast liigitab. Õnneks on asjad viimastel aastatel natuke paremaks muutunud, samas on punkfeministlik manifest „King Kongi teooria“ kahjuks paljuski endiselt aktuaalne, kuigi ilmus prantsuse keeles juba aastal 2006.

Despentes ütleb, et „naisena olen ma pigem King Kong kui Kate Moss“ ehk metsik ja välja tõrjutud. Naised ei vaja päästmist ega ülalpidamist, ütleb Despentes: kaunitaril on King Kongi peos kõik hästi, ta ei taha tsivilisatsiooni ehk meeste maailma viimist. Naise ideaalkuju pole tema sõnul olemas – sedasama suhkrukihtidest laotud printsessi. Kuna lugesin „King Kongi teooriat“ (Despentesi loominguga põhjalikult tuttava Maria Esko võrratult leidlikus tõlkes) paar nädalat enne Greta Gerwigi „Barbie“ filmi vaatamist, moodustus neist ootamatu tandem. Mõlemad käsitlevad feminismi, aga eri nurga alt.