Emajõel on silla asemel autoparv. „Enamasti tulevad reisijad ikka sinna kaldasse, kus parve parasjagu pole“
(20)Neli jalgratturit sõidavad matkavarustusega Kavastu külast parvega üle Emajõe. Ratta seljas oleks esimene sild vastu tulnud alles Luunjas. Veskimäe külla pääseb seda teed mööda 20kilomeetrise ringiga, parvega läheb alla kümne minuti.
Parvemees Alfred Miina (18) saadab reisisellid teele ja aerutab paadiga tagasi teisele kaldale Kavastusse. Parve jätab Veskimäe poolele. „Enamasti tulevad reisijad ikka sinna kaldasse, kus parve parasjagu pole,“ muheleb Miina ja sammub parvemehe majakesse järgmisi kliente ootama.
„Siinpool on Kavastu mõisapark ja allee. Mõisast on jäänud alles vaid abihooned,“ räägib Miina, mida külas näha saab. „Teisel pool ma väga käinud ei ole. Ei oskagi öelda, mis seal on,“ tõdeb parvemees. Ta sõidab küll iga päev üle jõe, aga uudistama pole Veskimäe külla sattunud. „Täiesti avastamata!“
Parv pandi siin esimest korda tööle juba 1899. aasta suvel. See oli suureks abiks kohalikele talumeestele, kes jõe teiselt kaldalt oma piima Kavastu meiereisse tõid. Toona oli Emajõel palju parvi, sillaehitus oli kulukas ja aeganõudev.
Talumeeste asemel sõidavad täna parvega peamiselt turistid.
Teisipäeva hommik on rahulik ja Miina viib ajakirjanikud lõbusõidule. Omaaegne puitparv on asendunud küll metallpraamiga, kuid algupärane hooratas on kasutusel tänaseni.
„Parve viib üle jõe metallkett, mis liigub mööda põhja,“ selgitab Miina hooratast vändates. „Pole kunagi mõõtnud, palju inimesi siia peale mahub, aga kannatab see parv kuus tonni.“
Peamiselt minnaksegi parvega üle autode, mootor- ja jalgratastega. „Jalakäijad viin paadiga, ei ole mõtet suurt parve liigutama hakata. Kokkuvõttes ka odavam ja kiirem.“
Turistidele põnev
Paadiga ülesõidu eest tuleb välja käia 2 eurot, kuid parve viib Miina üle 15 euro eest. „Saab ka kümne euroga, aga siis peavad sõitjad ise väntama. Ja kui saab odavamalt, siis ikka väntavad ka,“ muigab ta.
„Nädala sees väga palju inimesi ei liigu. Kõige kauem olen pidanud kliente ootama kuus tundi,“ räägib ta, istudes parvemehe majakeses päikesevarjus. „Pigem see töö ongi just vaimselt raske, ei jõua istuda ja oodata, kui kliente pole.“
Nädalavahetustel on Miinal see-eest käed tööd täis. „Olen isegi 15 korda edasi-tagasi käinud,“ meenutab ta. Lihased andsid sellest ka järgmisel päeval korralikult tunda.
Püsikliente Miinal pole, kohalikud lähevad ikka ringiga. „Siia tullakse rohkem meelelahutuslikul eesmärgil,“ tõdeb ta. Turiste satub parvele peamiselt Saksamaalt, Soomest ja Rootsist. „Kohalike jaoks on parv igapäevane nähtus. Ei teadvustata, et see on kuidagi eriline objekt.“
Pikk ajalugu
Möödunud sajandi alguses polnudki parv teab mis eriline. Emajõel polnud püsisildasid ja parv oligi peamiseks jõe ületamise vahendiks. Täna on olukord vastupidine ja Kavastus töötavad Eesti ainsad parvemehed. Sel suvel on neid kaks.
Miina on üles kasvanud siinsamas Kavastus ja mäletab parvega sõitmist juba oma lapsepõlvest. Eriti eredalt on tal meeles parvemees Matti Kask. „Tema oli ikka kohalik kuulsus,“ meenutab Miina. „Selline tore mees, mängis suupilli ja oli kogu aeg siin olemas. Selline jutumees.“
Miina ise sattus parvemehe ametisse juhuslikult. „Lihtsalt kutsuti. Kuna ma olen kohalik, siis mul on hea ja mugav siin käia.“
Parvemeheks saab täisealisena ja Miinal täituski kevadel 18 eluaastat. Ka vanematel olevat hea meel, et poeg suvel taskuraha teenib. „Oma suguvõsas olen päris esimene parvemees.“
Miinale parvemehe töö passib. „Saab inimestega suhelda ja natukene füüsilist trenni teha.“ Igavust aitavad peletada ka sõbrad, kes aeg-ajalt sadamas külas käivad. Niisama lõbusõite omakeskis nad aga ei tee. „Tasuta üle vedada ei saa, parvel on jälitusseade peal ja loeb täpselt, palju on üle käidud.“
Sügisel Luunja keskkooli 12. klassi minevat noormeest järgmisel suvel tõenäoliselt aga jõe peal enam ei näe. „Tahan minna õppima autoremondilukksepaks ja sellele keskenduda!“
