Mis oleks parim viis läänele, kuidas Hiina ohuga toime tulla? Esmalt tuleb lõpetada paanitsemine

Viimastel aastatel on jutt Hiina ohust kasvanud peaaegu käsikäes lääne enesekindluse kahanemisega. Küsimus on selles, kas esimene põhjustas teise või vastupidi.

Domineeriva poliitilise isiksuse ja enesekindla suhtlusstiiliga Xi Jinping on paljudele lääne inimestele selle autokraadi võrdkuju, keda kardetakse ühel päeval enda vastu pöördumas. Ühe keerulise katsumusena on Xil ja tema lähikondsetel tulnud võidelda millegagi, mida tema administratsioon nimetab „lääne universalismiks“. Sellele lisanduvad lääne katsed tungida Hiina poliitikasse majandus- ja kultuuritegevuse kaudu.

Nüüd ähvardab Xi britte otse nende enda tagaaias. Briti parlamendi luure- ja julgeolekukomitee (ISC) hiljutises raportis määratletakse Hiina kavatsusi kui „globaalse tasandi ambitsiooni – saada tehnoloogiliseks ja majanduslikuks suurriigiks, millest teised riigid sõltuvad“. Raportis öeldakse, et see kujutab ohtu Ühendkuningriigi riiklikule julgeolekule. Hinnang langeb kokku CIA ja FBI väidetega USA-s, nemadki on viimastel aastatel pidanud Hiinat riigi suurimaks vaenlaseks.

Kahtlemata on Hiina juures palju probleemset. Sellele vaatamata omistab ISC aruanne Hiinale ühtse strateegilise kavatsuse ning nii süsteemse ja tõsise ohu, et see on meelitav – vähemalt Xi lähikondsete jaoks.