Kinoteatri „Kohver“: kohati ekslev, aga lõhn – segu kopitusest, tolmulapist ja praesaiast – oli õige

„Kohver“ tekitab hinges paraja kaose. Seda pole kerge kogeda, aga võiks. Kaosest hoolimata, kirjutab Laura Mallene.

Sõmera klubis eksisteerib minevikumaailm. Samasuguseid hooneid ja saale ehitati aastakümnete eest igasse Eesti külasse ja alevikku. Nõukogude aja ja ka üheksakümnendate laste jaoks olid need kohtadeks, kus toimusid elu kõige olulisemad sündmused, nagu kevadpeod, kus pidi ilmtingimata olema rahvatantsukava ja kolm helget laulu lähima kooli lastekoorilt, klubiõhtud, kuhu saabus vängelt lõhnaõliga ülekallatult küla eliit, või too kord, mil kogu külarahvas nägi esimest korda „Titanicut“. Seda kõike valvasid võimukad koristajad ja rahvamaja juhataja. Üheksakümnendatel oligi nii, eriti kui elasid maapiirkonnas: kapitalism oli idee poolest kohal, kuid kombed, rahvamaja ja kasvuhooned olid sama edukalt käibel.

Sõmera klubihoones, kus etendus „Kohver“, oli kõik nii, nagu pidi: nõukogudeaja firmamärk, rahvamaja kakapruunid nahksed toolid, pompoosne lühter, toolidega harmoneeruv paks eesriie. Isegi lõhn – segu kopitusest, tolmulapist ja millestki magusast, vist praesaiast – oli õige. Kohvikus ma ei käinud, aga kui teenindajad klientide peale veidike võimukalt karjuksid, kui klient näiteks kohvile mandlipiima julgeb küsida või midagi muud sama koletut, olnuks kogemus täiuslik.