LUULETAJA UJUB | Leelo Tungal: vool viis mind edasi, kuid mantel hakkas aina raskemaks muutuma…

„Leppisime kokku, et sellest loost mu emale vangilaagrisse ei kirjuta.“ Leelo Tungal räägib oma esimese ujumise loo.

Viimasel ajal olen küll üpris harva ujumas käinud, kuid mõnikord on noortel siiski õnnestunud mind mere või järve äärde meelitada. Laiskus kuulub vist ealiste iseärasuste sekka! Kuigi mitte kõigil – näiteks minu kursusekaaslane Sirje Kiin, kes elab juba mõnda aega Ameerikas, paneb üpris sageli Facebooki üles fotosid oma kroolimisest sealsetes veekogudes. Ilmselt ujub ta seal, kaks termomeetrit suus, sest iga pildi all on kirjas järve- või merevee temperatuur nii Celsiuse kui ka Fahrenheiti järgi. Mis seal öelda, minu mäletamist mööda oli Sirje juba Viljandi koolitüdrukuna ujumises kibe käsi, vist isegi tšempionide seas.

Minu esimene ujumine oli küll efektne, aga üpris vaevarikas. Viieaastase tirtsuna käisin iga päev koertega pargis ja metsas kõndimas ning ühel ilusal aprillipäeval märkasin metsa jõudes, et meie kitsuke jõgi oli äkki muutunud tohutuks. Võtsin ühe pikema puutoika, et järele proovida, kas see ulatub veepõhjani. Ei ulatunud, mistõttu kaotasin tasakaalu ja plartsatasin ülepeakaela vette.