Kas tahame meid ümbritsevat maailma viimseni kasida, nüsida, siduda, siluda ja tsiviliseerida?

Kunstikriitik Lilian Hiob (32) kutsub Viljandisse head kunsti vaatama.

Ameerika fotograaf Nan Goldin on öelnud, et lapsed on kui organismid võõralt planeedilt, nende tarkus ja maailmapilt on ainulaadne. Lastel on teadvus teisest olemasolust, kuid kasvades see unustatakse, kohanedes üha enam täiskasvanute ootustega. Teisisõnu tähendab teadmiste omandamine unustamist. Hetkel on Viljandis võimalus näha kahte näitust, mis kajastavad kasvamist ja sotsiaalsete normidega kohandumist ning neile vastandumist, jäädvustatud eri aegadel tegutsenud fotograafide kaamera läbi.

Rüki galeriis avatud Läti päritolu Eestis tegutseva kunstniku Diāna Tamane (36) seeria „Poolarmastus“ portreteerib kunstniku poolõde Elīnat alates 2008. aastast, alati sama koha peal, nende perekonnale kuuluva Lätis, Vārzasi külas asuva suvemaja kasvuhoones. Neljateistkümnel fotol on jäädvustatud, kuidas väiksest tüdrukust, kes taimede vahel ringi jookseb ja kaamerast välja ei tee, sirgub teadlik ja tähelepanelik inimene, kes Tamane fotoseeria kaudu oma meelsust ja maailmapilti vaatajale kommunikeerida soovib. Me ei näe fotoseerial passiivset portreteeritavat aja kulu dokumenteerimiseks, vaid unikaalse isiksuse kujunemist. Saame osa ühe inimese identiteedi tekkimisest ja arenemisest, sellest, mis isiksuse arenedes muutub, ja ka sellest, mis jääb. Elīna kannab fotodel sõnumitega särke, nagu „totally over it“ (sellest täiega üle) või „rebel rebel“ (mässaja), mõni aasta ehib teda punutud pärg või punaseks võõbatud huuled. Tema pilk on rahulik, julge ja teadvel.