Uus ninjakilpkonnade film mõjub uudselt, aga jätab õnneks alles kõige olulisemad detailid

Laurence Boyce avastab üllatavalt lõbusast ninjakilpkonnade taasekraniseeringust Ämblikmehe universumi noote.

Kui 1980ndate lõpu multifilm kinnitas teismelised ninjakilpkonnad kultuurililukku peresõbraliku ikoonina, siis sarja aluseks olnud 1984. aastal ilmunud koomiksiraamat oli üllatavalt sünge teos. Mustvalge, tulvil sisikonda pahupidi pööravat vägivalda ja parodeerides usaldusväärseid koomiksitegelasi, nagu Daredevil, oli see kaugel pitsat armastavatest ja surfamisest kõnelevatest kuttidest, kes üleüldisteks lemmikuteks said.

Kuigi uusim animeeritud ekraniseering „Teismelised ninjakilpkonnad: Mutantide möll“ – pehme taaskatsetus pärast viimastel aastakümnetel tehtud arvukaid ninjakilpkonnafilme – ei sea eesmärgiks originaalsete koomiksite süngust ja täiskasvanulikku olemust, kannab see endas siiski paatosest ja sisekaemusest kantud sära, mis on ehk puudunud enamikust nende kangelaste ekraaniversioonidest.