Rezzetti nõiakatel keedab reivist mõnusat apokalüpsist

Valner Valme kirjutab, et Rezzetti uus teos on imeoskuslikult kokku pandud.

Rave tähendab märatsemist, seda ei tasu unustada. 90ndate alguse reiv jääb muudkui naasma, ja taaskasutus ongi ka muusikas okei. Aga Eesti-sõbralik Londoni duo Rezzett (Lukid ja Tapes) teeb reiviga muud kui mõni stiilipuhas moe-rivaivalist: ta loob selle uuesti, loob vaimukalt, targalt märatsedes, pillerkaaritades. Tantsivad jalalt jalale nõiakatla ümber, loobivad sisse Phuturet ja Juan Atkinsit ja tossu tuleb. „Leg It“ kammib hardkoorselt ära. Siin-seal albumil visatakse keedusesse hapet ja seeni, pinnale mulisevad iidsed breakbeat ja jungle. Ei, need on kummitused, mitte aastaarvudega määratav tegelik elektroonilise muusika sugupuu. „Meant Like This“ on dekadendi peas käiav utoopia, mitte reaalne reisisaade kummide vilinal.

Nii hubase, nii hubase võõritusefekti süvendamiseks-söövitamiseks lisatakse lindikriginat ja moonutusblokke ja asi hakkab imelikuks muutuma. Loos „Chirrup“ kammib ära, ambient nugade peal. Rezzetti teine album on imeoskuslikult kokku pandud. Algab unistusliku palaga „The Goblin Has Fallen In Love“, kus kuskilt jalgrattakellast keritakse välja Jean Michel Jarre laadis tilinaid. Iluskõhedale „Chirrupile“ järgneb plaadi keskel „Hevvy“, kus nakkuvad biidid krudisevad nagu hapukurk hamba all ja selle argise tegevuse käigus võib nende jumalike süntide abil katus vabalt sõita. Plaadi lõpus viib „Ladbroke“ sinna, kus kunagi tärkas Londonis vastukultuur: ehe tänavaatmosfäär, ekstaatilised hõiked, pekkis võimendus, kuni see kolisev veoauto eemaldub oma mässulise kastitäiega koidueelsesse vaikusse.