Kaplinski ja Kõusaare kirjavahetus on tõeline hingesugulus, mida keegi teine justkui nägema ei peakski

Jaan Kaplinski ja Kadri Kõusaare kirjavahetusest „JKKK“ aimdub üksildus, ebakindlus ning sügav intiimsus, kirjutab Märt Belkin.

Jaan Kaplinski ja Kadri Kõusaare raamatuks pressitud meilivahetusest kumavad läbi suured mõtted ja vastuvoolu ujumine – ent suuresti ka üksildus, ebakindlus ning ootamatult leitud hingesugulus.

„JKKK“ algab 2007. aastal, kui kahekümnendates Kadri Kõusaar üritab Jaan Kaplinskiga Areeni tarbeks intervjuud kokku leppida. Kaplinski esiti ei taha, eriti kaanel olla. „Pole selleks hääs vormis ja ei tea ka, kus külalisi vastu võtta, elan mitmel pool ja päriselt eikuskil.“ Lõpuks on ta ikka nõus, kui saab ilma kaanefotota.