NÄDALA PLAAT | Ragistav metal kõneleb GULAGi vangilaagrite jubedast elust

Tristan Priimägi arvustab Tankisti uut heliplaati.

Uue aja thrash metal’i puhul ei saa ma üle tundest, et need teed on juba läbi käidud. Püütakse vanu bände matkida, aga arengu puudusel jõutakse tupikusse. Mutatsioon = Evolutsioon, nagu me näiteks black metal’i puhul nii selgelt näeme. Ehk oli sama dilemma ees ka Tankist, kelle teine album sirutab oma jätked thrash’ist välja korraga lausa mitmes suunas – death metal (vokaalis), black metal (osa lugude sünges melanhoolias, ühes loos teeb kaasa Loitsu Lembetu) ja progelikkus (käikudes).

Ühest küljest on otsing ju hea, aga teisalt on muusikaliselt sellist kombinatsiooni keeruline tervikuna tasakaalus hoida. Lugudes toimub päris palju, aga kõike ühtse idee alla painutada on kohati paras väljakutse.