Venemaal poliitilise tagakiusamise ohvriks langenud noormees sisenes ebaseaduslikult Eestisse, kuid teenib nüüd Ukraina eest võitlevas Vene sõduritest koosnevas üksuses. Ekspress avaldab loo väljaande Meduza loal.
25aastane Dani Akel Tammam sündis Moskvas, aga kolis pärast vanemate lahutust kolmeaastasena koos isaga Alepposse. Kogu lapsepõlve jooksul jätkas ta Moskvas elava ema külastamist ning 2000. aastate lõpus, kui mõistis, et Süürias on puhkemas relvastatud konflikt, kolis lõplikult tagasi Venemaale.
„Me pidime kõik maha jätma,“ meenutas ta Meduzale. „Paljud mu sugulased tapeti.“ Pärast ajateenistust Vene armees astus ta ülikooli ja hakkas osalema demokraatia toetuseks korraldatud meeleavaldusel, mis viisid politseivägivalla, tema perekonna vastu suunatud ähvarduste ja lõpuks kriminaalsüüdistuseni. Siis algas Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse. Varsti pärast sõja algust sisenes Akel jalgsi ebaseaduslikult Eestisse ja taotles siin varjupaika. Nüüd teenib ta Venemaa Vabaduse Leegionis – Ukraina eest võitlevas vene sõduritest koosnevas üksuses. Meduza räägib tema loo.
Meeleavaldaja
See juhtus 2021. aasta suvel Moskva Preobraženski ringkonnakohtus.
Palmimustrilist T-särki ja erksavärvilisi lühikesi pükse kandev noormees veereb rulluiskudel kohtusaali, jättes kohtuniku Marina Leonova hämmastunult pealt vaatama.
„Kuhu te enda arvates niimoodi tulete?“ küsib ta.
„Olin jälle hiljaks jäämas,“ selgitab noormees.
Kohtuprotsess on osa 2021. aasta jaanuaris käivitatud „sanitaarkaasusest“, mis suunatud ligi tosina Venemaa opositsioonitegelase Aleksei Navalnõi toetaja vastu. Riiklikud uurijad väitsid, et kutsudes inimesi üles osalema Navalnõid toetavatel protestidel pärast tema vahistamist, õhutasid kahtlusalused neid pandeemia ajal kehtinud piiranguid rikkuma. Süüdistatavaid ähvardas kuni kaheaastane vangistus.
Üks süüalustest ruumis oli munitsipaalametnik ja Pussy Rioti liige Lucy Shtein, kes avaldas Twitteris vahetult enne meeleavaldust mitu säutsu Navalnõi toetuseks.
„Mulle tundus, et võiksin teha sõjaväelist karjääri ja saada armees demokraatlike muutuste eestvedajaks,“ meenutab ta. Ja lisab kohe: „See on osaliselt fantaasia. Mul on rikkalik kujutlusvõime.“
„Nalja teha on lahe, aga 23. jaanuaril tuleb ikkagi välja minna ja öelda Kallile Juhile ja tema sõpradele, et nad uttu tõmbaksid (kuigi ma ei usu midagi ega oota midagi, ei taha ma kodus istuda).“
„Riietuge homme soojalt.“
„Seltsimees luuretöötaja koputas uksele, aga me läheme homme ikkagi välja (tõenäoliselt jõua me jaoskonnast kaugemale, aga ikkagi), sest olukord on perses – ja sina nii-öelda oled KOHUSTATUD.“
Nüüd tahtsid uurijad, et Dani Akel – noormees rulluiskudel – tunnistaks Shteini vastu ja ütleks, et tolle säutsud kannustasid teda meeleavaldusega liituma.
Instagramis tundus Akel nagu iga teine 20ndates aastates vene mees. Ühel toonasel fotol istub ta diivanil viskipudeliga; teisel istub koos sõpradega ümber vesipiibu.
Meduzale kirjeldas Akel end „lihtsalt tavalise kutina“. Koolis oli ta huvitatud ajaloost ja poliitikast. 16aastasena mõistis ta: „Inimesed on õnnelikumad riikides, mis tegutsevad demokraatlike põhimõtete järgi.“ Ta otsustas, et teeb Venemaa muutmiseks kõik endast oleneva. Neli aastat hiljem liitus ta Vene armeega.
„Mulle tundus, et võiksin teha sõjaväelist karjääri ja saada armees demokraatlike muutuste eestvedajaks,“ meenutab ta. Ja lisab kohe: „See on osaliselt fantaasia. Mul on rikkalik kujutlusvõime.“
Aasta jooksul, mil ta teenis Venemaa piiril snaiprina, loobus ta sellest mõttest. „Ma nägin piisavalt, mis Vene armees toimub,“ selgitab Dani. „Armee on allakäigul. See on lagunenud.“
Pärast Moskvasse naasmist kandideeris ta Vene Riikliku Humanitaarülikooli filosoofiaosakonda. Ta asus kohe pärast sisseastumist tegutsema, korraldades „igasuguseid üritusi“, näiteks kontserte ja kunstinäitusi. Siis, jaanuaris 2021, arreteeriti ta protestil esimest korda.
Akel rääkis Meduzale, et ta oli varemgi demokraatiavastase poliitika ja algatuste vastu protesteerinud ning pärast Saksamaalt naasnud Aleksei Navalnõi vahistamist ei saanud ta pealtvaatajaks jääda. Ta oli hiljuti nakatunud koroonaviirusesse, kuid pärast negatiivset testitulemust otsustas minna ja vangistatud dissidendile toetust avaldada.
Protestil ta arreteeriti ja politsei peksis teda. Peagi sai riiklikult kontrollitav uudistekanal haisu ninna, et ta rikkus meeleavaldusel osaledes karantiinieeskirju. Sellest sai suur meediasündmus.
„Asjad hakkasid kohe koost lagunema,“ rääkis ta toona YouTube'i videos. „Mitte ainult minu jaoks, kaugeltki mitte ainult minu jaoks, vaid kogu mu pere jaoks. Saadi ähvarduskõnesid – mitte otseste ähvardustega, aga siiski, kui su vanemad saavad töölt ja sellistest kohtades kõnesid, siis see paneb sind hirmu tundma. Mitte niivõrd enda, kuivõrd oma pere pärast.“
Sellest hoolimata osales ta 31. jaanuaril teisel protestil. Taaskord ta vahistati ja sai politseilt peksa.
„Sa lähed oma linnas, riigis, mille kodanik sa oled, välja ütlema oma arvamust millegi kohta, mis sulle ei meeldi, ja need gängsterid tulevad ja peksavad sind. Ja sa pead selle eest veel maksma,“ kirjeldas Akel Meduzale. Talle määrati 20 000 rubla (246 eurot) trahvi ebaseaduslikul meeleavaldusel osalemise eest.
Pärast tuhandeid vahistamisi ja arvukaid vägivallajuhtumeid meeleavaldajate vastu lõppesid Navalnõi toetuseks korraldatud meeleavaldused järk-järgult. Akelile tundus, et ka võimude huvi tema vastu oli kahanemas. Kuid aprilli alguses saatis Venemaa juurdluskomitee talle postiga kutse, milles kutsuti teda „sanitaarasjas“ tunnistajaks.
Esialgu ignoreeris ta kutset. Kuid 20. aprillil ilmusid tema koju kaks ametnikku valitsuse ekstremismivastase võitluse keskusest ja viisid ta Moskva juurdluskomitee peakontorisse. Seal sai ta teada, et ta ei ole enam tunnistaja, vaid kahtlustatav.
Prokuratuuri tunnistaja
Akel ei eitanud, et ta rikkus meelavaldusel osaledes pandeemiareegleid. „Arvestades asjaolusid oleks olnud rumal öelda: „Ma ei rikkunud karantiinieeskirju, ma ei tunnista end süüdi!“,“ selgitas tema advokaat Mihhail Birjukov. Selle asemel nõustus ta kokkuleppega, mille kohaselt ei saa kohtunik talle määrata rohkem kui kaks kolmandikku seadusest tulenevast maksimaalsest karistusest. „Uurimine eeldas, et pärast kokkuleppe sõlmimist ja enese süüdi tunnistamist astub Akel veel sammu edasi ja nimetab isikud, kelle üleskutsete peale ta protestile läks,“ ütles Birjukov.
Kohus kehtestas Akelile mitmeid kohtueelseid piiranguid, näiteks keelas tal kodust lahkuda ajavahemikus 22.00–8.00 hommikul või suhelda teiste süüdistatavatega. Akel ütles Meduzale, et kohtuistungile eelnenud kuud olid talle emotsionaalselt rasked.
„Mind ajas stressi mõte, et pean kas riigist põgenema või vangi minema,“ ütles ta. „Vene vangla on igaühe jaoks kohutav, kohutav kogemus.“ Ta kaotas selle aja jooksul kiiresti kaalu.
Sõbrad toetasid teda, aga oma vanematelt ta eriti mõistmist ei leidnud.
„Nende arvates on Venemaal omad huvid ja need huvid tuleb igal juhul rahuldada. Nad ei näe ilmselget: et kogu meie riik kohandub ainult Putini huvide ja soovide järgi.“
Akel räägib, et enne seda, kui tema juhtum jõudis kohtusse, helistas uurimisrühma juht talle koju ja palus tal välja minna, öeldes, et neil on vaja rääkida. „Läksin välja ja rääkisin temaga näost näkku. Ta üritas minu pähe tungida, aga ma ei kaalunud kordagi, et võiksin kuradiga lepingu sõlmida.“
Samal ajal mõistis Akel, et ükskõik mida ta ka ei teeks, kahtlustavad kohtuasjas süüdistatavad ja nende toetajad teda selles, et ta töötab salaja prokuratuuri heaks. Ta rääkis ühest juhtumist, kus Oleg Navalnõi, teine süüdistatav „sanitaarasjas“, olevat talle öelnud: „Meil ei ole põhimõtteliselt mingit kahtlust, et teid on ära ostetud ja et te aitate neil saavutada mingit etteantud tulemust.“ (Navalnõi ise ütles Meduzale, et ta pole Akeliga sõnagi vahetanud ja „ei ole kunagi sellist asja öelnud“, kuid ta mäletab, et Akel oli prokuratuuri tunnistaja.)
„Kui me ei teadnud temast midagi ega olnud näinud tema intervjuusid, arvasime, et tegu on lihtsalt mingi valetunnistajaga, kelle nad on värvanud meie vastu ütlusi andma,“ rääkis „sanitaarasjas“ süüdistatav Lucy Shtein. „Aga ta rääkis lõpuks [kohtus] ausalt, öeldes, et ta ei olnud meie Twitteri postitusi lugenud ja et meeleavaldusele minek oli tema enda mõte.“
Moskva kohtunik Maria Leonova mõistis Shteini augustis 2021 aastaks osalisse koduaresti. Teistele süüalustele määrati sarnased karistused: mitmed neist, Shtein kaasa arvatud, lahkusid varsti Venemaalt. Dani Akelile määrati 100 000 rubla (1278 eurot) suurune trahv.
Akel rääkis Meduzale, et veetis järgmise aasta sügavas depressioonis. Ta visati meelavaldamise eest ülikoolist välja ja ta kaotas tööl igasuguse motivatsiooni. Samal ajal kutsus politsei teda süüdimõistva otsuse tõttu mitu korda kuus ülekuulamisele. „Nad püüdsid mind harjutada elama ja mõtlema nii, nagu nad tahavad,“ ütles ta. „Nad kõik rääkisid sama vana juttu: et kõiki [proteste] rahastab Lääs, et lääneriigid tahavad meie riiki hävitada ja et ma ohverdan end inimeste eest, kes minust ei hooli.“
Mõnikord toimusid need „intervjuud“ tema kodus; politseiametnikud ilmusid kohale koos tsiviilrõivastes agentidega, kes Akeli arvates töötasid „E“ ehk äärmuslusevastase võitluse keskuse heaks. „Aastatepikkune töö oli minema pühitud. Vaatasin lakke ja mõtlesin: kuidas see juhtus? Mida ma nüüd tegema pidin? Ei olnud selge, kuidas ma sel hetkel oma elu korraldama peaksin.“
Siis aga tungis Venemaa Ukrainasse. Täiemahulise sõja algus tabas Akelit „raskemini kui kuriteosüüdistus“, avaldas ta Meduzale. „Oli kohutav mõista, et Venemaa seda tegelikult tegi. Sest tagajärjed riigile on katastroofilised. Vähemalt see oli selge, eriti kui esimesed Venemaa tankikonvoid sisenesid ja hakati avaldama fotosid laipadest. Ma olin marus,“ rääkis ta.
Enamik Akeli sõpru toetas sõda ja ta ei näinud, et nad võiksid meelt muuta, ükskõik mis ka ei juhtuks. Talle jäi vaid üks valik: „Pidin haarama relvad ja vastu võitlema.“
Põgenik
„Plaan oli väga lihtne ja mulle tundus, et väga kindel,“ ütles Dani Akel. Ta läheb Lätti, ilmub Ukraina saatkonda ja teatab oma soovist liituda Ukraina relvajõududega.
Ta teatas oma kavatsusest videos, mille postitas Instagrami. Siis, 2022. aasta märtsi keskel lahkus ta kodust.
Akel oli Moskvast Peterburi suunduvas rongis, kui tema sugulased teatasid talle, et võimud on tulnud nende maja läbi otsima. „Politsei üritas minu ema juurde sisse murda,“ ütles ta. „Nad ütlesid, et kavatsevad avada minu vastu teise kriminaalasja, seekord äärmusluse eest.“
Selle asemel, et jääda Peterburi, otsustas ta võtta esimese ettejuhtuva takso ja sõita Pihkvasse, mis on lähim linn Läti piirile. Ta kavatses siseneda Lätti ebaseaduslikult.
„Olin kindel, et mind ei lasta riigist välja. Eriti kuna olin postitanud video, milles teatasin, kuhu lähen ja mida kavatsen teha,“ ütles ta Meduzale.
Keerulise maastiku tõttu ebaõnnestusid Akeli kaks esimest katset piiri ületada. Ta tahtis proovida veel viimast korda, aga kui ta läks tagasi Pihkvas asuvasse hotelli, kuhu ta oli jätnud suurema osa oma asjadest, sai ta teada, et ametivõimud olid juba käinud teda otsimas. „Ma ei läinud isegi oma tuppa,“ ütles ta. „Pöördusin ümber ja põgenesin linnast.“
Seekord suundus ta Eesti piiri poole. Reisifoorumitest oli ta lugenud, et seal pole okastraataeda. Ta lülitas oma telefoni välja, et teda ei jälgitaks, jättes endale alles ainult kompassi ja paberkaardi, mille abil läbi metsa orienteeruda.
„Palju loomi, igasuguseid linde,“ meenutas ta seiklusi metsas. „Seal olid värsked karujäljed. Olin veidi närvis. Seal oli ka väike jõgi, mis oli ebameeldiv – kukkusin sinna sisse ja sain märjaks. Piiri ääres patrullisid valvurid. Kui neid nägin, unustasin linnud ja karud ja kõik muu. Lamasin põõsas ja ootasin.“
Kui õhk tundus puhas olevat, jätkas Akel kõndimist, kuni jõudis okastraadiga tara juurde. Ta ronis sellest üle, mõeldes: „Vau, ma ületasin piiri. Lahe!“ 300 meetrit hiljem sattus ta aga vastamisi teise, kõrgema okastraataiaga – „inimkõrgune, mitmetasandiline“.
Dani ei teadnud, kuidas sealt üle saada. Mõnda aega kõndis ta lihtsalt aia äärt mööda. „Siis võtsin ma oma pealisriided maha, viskasin need üle okaste ja ronisin üle,“ ütleb ta.
26. märtsil 2022 leidis Dani Akel end esimest korda elus Eestist. „Ma ei põgenenud [Venemaalt],“ kinnitab ta. „Ma lihtsalt lahkusin riigist ajutiselt – kuni me selle valitsusega arved klaarime. Ma tulen kindlasti tagasi.“
Pagulane
Akel sattus peagi Eesti ajutisse kinnipidamiskeskusse (ilmselt käib jutt Rae vallas asuvast kinnipidamiskeskusest toim.), mis asub Tallinna ääres ja mida ta nimetab „vanglaks“. Keskus on jagatud kahte ossa: üks uurimise all olevatele kahtlusalustele ja teine ebaseaduslikult üle piiri tulnud ja kohtumenetlust ootavatele sisserändajatele.
Eesti Inimõiguste Keskuse juristi Uljana Ponomareva sõnul ei jõua sellesse asutusse kõik varjupaigataotlejad: enamik varjupaigataotlejaid võib valitsuse vastust oodates elada avatud asutustes, kus nad peavad olema ainult öösel. Kuid Eesti Politsei- ja Piirivalveamet võib teatud olukordades taotleda isiku kinnipidamist, näiteks kui ta kujutab endast julgeolekuriski või kui on põhjust arvata, et ta üritab põgeneda. Viimast argumenti pidas kohus veenvaks: „Kui Akel esimest korda kinni peeti, ütles ta, et läheb Ukrainasse Venemaa vastu võitlema,“ ütles Ponomareva. „See tähendas, et ta tõenäoliselt lahkub Eestist enne rahvusvahelise kaitse otsuse tegemist ja see sai tema kinnipidamise aluseks.“
Akeli sõnul ei olnud tal võimalik välismaailmaga suhelda. Mais 2022 ehk kaks kuud pärast kinnipidamist õnnestus tal siiski saada internetiühendus. „Kirjutasin Lucy Shteinile,“ ütles ta Meduzale. „Mulle meenus, et ta oli põgenenud Balti riikidesse. Me tundsime teineteist kriminaalasja ajast. Me ei olnud lähedased sõbrad ega midagi, aga me olime varemgi rääkinud.“
Pärast seda, kui kohus mõistis Shteinile „sanitaarasjas“ aastapikkuse „piiratud liikumisvabaduse“, kohustati teda kandma jälgimisseadet. Aprillis 2022 postitas ta internetti video, kus oli näha, kuidas ta jälgimisseadet oma pahkluu küljest ära lõikab. „Eraldus on väike surm, aga ma olen sunnitud lõpetama oma suhted Vene Föderatsiooniga,“ kirjutas Shtein Twitteris. Ta lisas: „See ei ole põgenemine, see on eriline uttutõmbamise operatsioon.“
Shtein ütles Meduzale, et Akeli sõnum tuli talle üllatusena. „Tal oli välispass ja jälgimisvõru puudus. Mulle tundus, et sellises olukorras on lihtsamaid viise Venemaalt väljumiseks [kui ebaseaduslik piiriületus],“ rääkis ta. „Aga ta oli seda teinud, nii et ma pidin teda aitama.“
Shtein ei tundnud Eestis ühtegi inimõiguste kaitsjat, seega tegi ta Facebooki postituse. Peagi sai ta vastuse Konstantin Tšadlinilt, Venemaalt pärit aktivistilt, kes oli 2018. aastal saanud Eestis varjupaiga ja on sellest ajast alates aidanud inimesi, kes on temaga sarnases olukorras.
Tšadlin läks Dani Akelile külla. „Ta ütles, et mõistab sõja hukka ja tahab Ukraina eest võidelda,“ selgitas Tšadlin. „Kuumavereline noormees. Mida veel öelda? Soovitasin tal keskenduda seadusliku staatuse saamisele.“
Tänu Tšadlinile sai Eesti Inimõiguste Keskus Akeli juhtumist teada. Advokaat Uljana Ponomareva rääkis Meduzale, et alates täiemahulise sõja algusest oli asutuse töökoormus kasvanud viis korda. „Varem saime igal aastal kõigist riikidest umbes 100 [varjupaigataotlust]. Aga 2023. aasta esimese kuue kuu jooksul saime 107. Neist enamus ehk peaaegu pooled olid Venemaalt,“ ütles ta.
Ponomareva alustas Akeli juhtumiga tööd 2022. aasta juunis. Augusti alguseks sai ta vabaks. Ponomareva sõnul oli tema kinnipidamise vaidlustamine keeruline: „Me rajasime oma argumendi sellele, et soov minna Ukraina eest võitlema ei olnud tema ainus eesmärk ja et ta tegelikult kvalifitseerus rahvusvahelisele kaitsele oma poliitiliste vaadete põhjal,“ ütles ta.
Varsti pärast kinnipidamisest vabastamist sai Akel varjupaiga ja talle anti pagulaspass ning elamisluba Eestis. Siiski ei loobunud ta oma plaanist Ukrainasse minna. „Ma isegi olen ausalt öeldes üllatunud,“ ütles ta Meduzale. „Vanglas hakkasin tundma, et äkki olen hull või mul on kinnisidee. Sest paljud inimesed oleksid juba loobunud, aga mina lihtsalt jätkasin.“
„Ma ei võtnud seda tõsiselt,“ ütles Lucy Shtein Akeli plaanist liituda sõjaga. „Paljud inimesed ütlevad, et lähevad, aga vähesed teevad seda ka tegelikult.“
Selle lühikese aja jooksul, mil nad teineteist Venemaal tundsid, oli Shteinile jäänud mulje, et Akel on „hoolitsetud Moskva poiss“ ja „natuke hipster“. „Kui te oleksite minult küsinud, kes mu sõpradest läheks Ukraina relvajõudude eest võitlema, ei oleks ma teda pakkunud,“ ütles ta.
Tõsiasi, et ta kindlalt oma teel püsis, tuli Shteinile meeldiva üllatusena. „Et jääda sellise otsuse juurde, peab sul olema tugev sisemine veendumus. See tähendab, et ta usub vabasse Venemaasse. Ta usub, et see on võimalik.“
„Need inimesed näevad teistsugust stsenaariumi,“ ütles Konstantin Tšadlin Dani Akeli ja teiste venelaste kohta, kes on otsustanud võidelda Ukraina poolel. „Nad näevad selles olukorras ajaloolist võimalust. Nad mõistavad, et vabadus saabub püssi abil.“
Võõrvõitleja
Pärast arvukaid vastuseta kirju ja kõnesid Ukraina sõjaväeametnikele ning kahte ebaõnnestunud katset Poola kaudu Ukrainasse siseneda, võttis Dani ühendust Venemaa Vabaduse Leegioniga – Venemaa kodanikest koosneva vabatahtliku pataljoniga, mis loodi hakkas 2022. aasta märtsis ja mille väikesed rühmad olid suve lõpuks lahinguväljal.
„Täiemahulise sõja alguses oli Ukraina seaduste kohaselt agressorriikide (Venemaa ja Valgevene) kodanikel keelatud Ukraina relvajõududega ühineda,“ selgitasid rühmituse esindajad Meduzale. „Samal ajal tekkis suur hulk venelasi, kes oma moraalsete põhimõtete tõttu ei saanud toimuvat tegevusetult pealt vaadata. Oli äärmiselt oluline luua õiguslikud normid, mis annaksid kõigile vabatahtlikele sotsiaalsed hüved, kuid samas takistaksid Vene luureteenistuste sissetungi. See on üks põhjus, miks üksuse moodustamine nii kaua aega võttis.“
Venemaa Vabaduse Leegioni kohta on vähe teada. See ei ole avaldanud andmeid oma suuruse kohta ja selle rollist sõjas on seni vähe infot. Kuid leegioni eesmärgid seevastu on väga selged. Üksuse enim tähelepanu pälvinud Telegrami postitus kõlab järgmiselt: „Kahtlemata on venelased Vene Föderatsiooni kõige alandatum ja mahajäetud rahvus. Iga katse kaitsta oma rahvuslikke huve toob kaasa süüdistused šovinismis.“
Postitus jätkab, et leegioni ülesanne on „säilitada ühtne ja jagamatu Venemaa 1991. aastal kehtestatud piirides“, kus „iga rahvus kuuldakse ära“ ja „on võimalus säilitada oma kultuuri ja oma ajaga omaseks saanud eluviisi“ ning kus kõik piirkonnad muutuvad majanduslikult ja rahaliselt iseseisvamaks. Avaldus lõpeb sõnadega: „Jumal aidaku meid meie pühas võitluses! Venemaa eest! Vabaduse eest!“
Venemaa Leegion on Ukraina kaitsejõudude ametlik üksus. „Me koordineerime kõiki oma tegevusi Ukraina territooriumil koos Ukraina relvajõudude juhtkonnaga,“ teatas formeeringu pressiteenistus. Lisaks toetab seda endine Vene riigiduuma saadik Ilja Ponomarjov, kes praegu elab Ukrainas.
Eelmise aasta augustis allkirjastasid Ponomarjov, kes enda sõnul esindab teist salajast Ukraina-meelset rühmitust nimega Rahvavabariigi Armee, ja Venemaa Vabaduse Leegioni võitleja kutsungiga Caesar kokkuleppe, mida tuntakse Irpini deklaratsiooni nime all. Muu hulgas kuulutab dokument:
„Meie eesmärk on vaba, demokraatlik Venemaa, mis põhineb kodanike omavalitsuse ja sotsiaalse õigluse põhimõtetel; Venemaa ilma oligarhia ja korruptsiooni, politseivägivalla, ametnike võimu kuritarvitamise, sõdade ja annekteerimiste või kolooniate ja okupeeritud territooriumideta; riik, kus iga rahvusgrupp valib ise oma tee.“
Vaba Venemaa idee on Dani Akelile südamelähedane. „Üksus äratas mu tähelepanu,“ ütles ta. „Lugesin nende Telegrami ja nägin, et nad kujutavd end õigesti, nad mõtlevad õigesti. Mulle meeldis, et tegemist on demokraatiaga.“
Akel liitus leegioniga 2023. aasta talvel. Ta kinnitas, et tal oli palju õppida: Vene armees oldud aja jooksul omandatud oskused osutusid ebapiisavaks, et osaleda tõelises sõjas.
Väljaõppe lõppedes paigutati Akel leegioni 1. mehhaniseeritud pataljoni laskurina. Oma kutsungiks valis ta „Apostel“. Tema ülem kirjeldas teda järgmiselt:
„See sõjaväelane tõestas end inimesena, kes on valmis võtma korraga vastu mitu ülesannet ja neid täitma. Ta on kiire õppija ja püüab olla oma üksusele kasulik. Ta võib sattuda vaidlustesse teemadel, mille suhtes ta on tugevalt meelestatud, kuid ta naudib oma relvavendade austust.“
„Esimene kord lahingusse minna on magusam kui esimene kord seksida. Tõsiselt, soovitan proovida,“ kirjutas Akel 2023. aasta juuni alguses Instagramis. Lisatud pildil on ta sõjaväemundris, käes kuulipilduja.
Mais ja juunis ühendas leegion oma jõud teise Kremli-vastase rühmituse, Vene Vabatahtlike Korpusega, et viia läbi kaks suurt rünnakut Venemaa Belgorodi piirkonnas. Teise käigus saavutasid nad ajutiselt kontrolli Novaja Tavolžanka küla üle Šebekino rajoonis. Ukraina on ametlikult eitanud igasugust seotust nende sissetungidega.
Tema jaoks tähendab iga päev, mil sõda jätkub, hävitatud kodusid, hävitatud elusid ja pidevaid surmi.
Akel ütles Meduzale, et rünnaku ajal tundis ta oma üksuse üle suurt uhkust. Ta rääkis, et hoolimata vastaste arvulisest ülekaalust õnnestus leegioni liikmetel nad taganema sundida. „[Vene sõduritel] olid soomukid, [kuid] nad jätsid oma varustuse maha ja langetasid relvad. Põhimõtteliselt pagesid nad metsa.“
Reid kestis mitu päeva ja lõppes 6. juunil. Hiljem samal kuul teatasid Venemaa ametivõimud, et hukkus 14 inimest ja 10 võeti vangi. Venemaa teatas ka, et Ukraina-meelsed jõud kandsid suuri kaotusi, kuid rühmitused ise eitasid seda.
Akel ütles, et tal ei ole mingit soovi Vene sõdureid tulistada. „Ma ei saa kunagi aru, mis on see, mis paneb inimese tahtma loobuda oma elust ja teist riiki ründama. Asi oleks palju lihtsam, kui need poisid lihtsalt paneksid relvad maha ja keelduksid kuritegelike käskude täitmisest,“ ütles ta.
Tema jaoks tähendab iga päev, mil sõda jätkub, hävitatud kodusid, hävitatud elusid ja pidevaid surmi.
„Mul on hakanud tekkima teatav ahastus, kibestumus, et inimesed surevad. See paneb mind tundma agressiivsust; varem ei tundnud ma seda,“ lisas ta. „Ma eelistaksin seda kõike mitte näha, aga sellest ei pääse.“
***
Juuli lõpus andis Vaba Venemaa Leegion vande Venemaa rahvale. Lilleväljal seistes kordasid 33 uut värvatut üksmeelselt: „Au Ukrainale! Vabadus Venemaale!“ Dani Akel oli üks neist.
„Ma armastan seda riiki,“ ütles Akel Meduzale, viidates Venemaale. „Ma tahaksin näha, et sellest saaks riik, kus elavad õnnelikud ja loovad inimesed. Kas see teeb minust patrioodi või mitte?“
Venemaa Õigusteabe Agentuuri (RAPSI) andmetel on Venemaa Vabaduse Leegioni liikmete vastu algatatud juba vähemalt 20 kriminaalmenetlust, sealhulgas riigireetmise, terrorismi ja sabotaaži eest. Samuti ähvardab neid vastutusele võtmine terroristliku rühmituse moodustamise eest, mis on karistatav eluaegse vangistusega.
Dani Akel rõhutab, et ta ei võitle mitte oma kaasmaalaste, vaid riigi vastu, mis „hävitab“ nende elu. Tema sugulased elavad endiselt Venemaal.
„Mind pandi tegelikult lootusetusse olukorda. Ma tahan koju minna, tahan tagasi pöörduda, aga ma ei saa,“ ütles ta Meduzale. „Ma ei ole valmis minema 30 aastaks vangi ja ootama, et olukord laheneks mingil vägivallatul viisil, et siis teiste õlgadel riiki siseneda ja enda jaoks valimisi korraldada.“
Mis puutub tema enda tulevikku, siis Akel ütles, et ta on valinud oma eesmärgi: ta näeb end inimesena, kes seisab „headuse kaitsmise eest“.
