Arhitektuurikriitik analüüsib uuenenud Vana-Kalamaja tänavat: mõlemad tänavaotsad on üsna lopsakalt lõpetatud

false

Kolm päeva kestnud festivaliga avatud rekonstrueeritud tänavast kirjutab arhitektuurikriitik Karin Paulus.

Titekärudega ja titekärudeta paarid jalutavad äraseletatud nägudega ringi, pensionärid on tulnud spetsiaalselt kaunikest kaema, lapsed müravad väljakul, autojuhid sõidavad igaks juhuks hirmus ettevaatlikult, justkui proovides varbaotsaga esimest korda vett. Ruuged ja hallid toonid, roostekarva metall ühendatuna puidu ja kiviga, mitmepalgeline linnamööbel ning uutmoodi liikluslahendus seovad kokku kobedaks tervikuks varem täiesti ebamäärasena tundunud tanuma.

Ometi pole Vana-Kalamaja tänav ju midagi vapustavat – Ameerika avastamine –, vaid üks viisakas lahendus, kus on olemas enesestmõistetavad asjad: pink, prügikast, puu, rattahoidik, valgustus, lugupidav suhtumine kõigi kulgejate vastu. Ühtaegu on see viide, kuivõrd vähenõudlik ja alandlik rahvas Tallinnas elab ning millise piskuga seni on rahule jäädud. Paistab, et linnaruumi loomulikuks olekuks on rumalalt hakatud pidama lumes kahlamist, poriga pritsimist, kõrgeid äärekive, muhklikke, postide, autode ja prahiga täidetud kõnniteid.