Pausi võtmine pole võimalik: nõnda värisemegi kõik püüus napis hetkes rahu leida

Gregor Kulla käis vaatamas Keithy Kuuspu lavastust „Paus Istu Mine“ ja arvab, et ehk kujutas see nihet ühismeedia ja argipäeva vahel. Argipäev võrdub ühismeediaga, mida meist paljud ei hooma.

Seda teksti kirjutades ja Keithy Kuuspu lavastusest mõeldes tiirlevad mõtted mu peas aja ümber. Aeg on ühiseks teguriks nii lavastuse tutvustuses kui ka dramaturg Laura Cimini kirjutatud essees, ajalistele tegevustele viitab pealkirigi. Tõsi, see on siinkohal küll liigne üldistus. Kuuspu lavastuse valguses pean silmas aega, mis on kõne all, kui kostub lause „mul ei ole aega“ või selle kujundlikum alternatiiv „mul on kiire“.

Lavastuse kirjelduses on sellele lisatud omadussõnad kummalisus ja ülevus, ning öeldud, et „kogedes midagi tuttavlikku kummalise nihkega või alludes ülevusest tekkinud perverssele ekstaasile, nihestub reaalsus ning ankurdab kogeja olevikku: tekib paus ning võimalus tajuda kogemuse tuuma, ilma eelnevalt teadaoleva tähenduseta.“ See tõdemus on nopitud eeldatavasti Cimini esseest, kus ta viitab prantsuse filosoofile ja kirjanikule Jean-Luc Nancy'le: „[…] kohtumine ülevaga [on] võimeline häirima meie ajataju, seades kahtluse alla mitte ainult tavapärase eristamise mineviku ja tuleviku vahel, vaid põimides ka kestvuse ja taju lõimi. Mõistus lööb kõikuma ja veendumused hakkavad murenema; aja ja ruumi stabiilsed koordinaadid kaovad.“