Veenre tume näitus fantaseerib Sinihabemeks olemisest

Triinu Soikmets käis ETDMis viimaseid päevi avatud Sinihabeme ehk Tanel Veenre kambris. Peast ta ilma ei jäänud, vaid hoopis vaimustus Eesti kuulsaima ehtekunstniku uusimast etteastest.

„Ma ei näe midagi muud kui tolmupilve päikeses, ja rohelist rohtu,“ vastab Anne oma õele, kes palub tal tornitipust vaadata, kas vennaksed juba lähenevad. Nimelt loodab neiu, et nood tulevad teda päästma tema koletusliku abikaasa käest, kes karistab teda keelatud ukse avamise eest surmaotsusega. Tarbekunsti- ja disainimuuseumis viimaseid nädalaid avatud Tanel Veenre maskinäitus „Sinihabe“, mis inspireeritud Charles Perrault’ samanimelisest õudusmuinasjutust, flirdib osalt just sellise illusoorsusega, aga ka loo peategelaste duaalsusega.

Veenre fantaseerib Sinihabemeks olemisest – Perrault’ antikangelane tappis oma abikaasad, raiudes neilt pead, ning rivistas surnukehad pööningukambrisse seina äärde, vedelema verelompides põrandal. Veenre on muuseumi pisikesse trepigaleriisse, samasugusesse kambritaolisse ruumi, riputanud oma disainmaskide näol justkui nonde daamide pead. Kas ta veeretab omaenda peas sadistlikke salamõtteid või kehastub hoopis uudishimulike naiste lunastajaks, andes tagasi neile nende näo ja hinge? Kellega neist samastub ta ise?