Gregor Kulla: neli meest ahistasid mind bussis ja kaasreisijad vaatasid pealt. Ma ütlesin isegi „appi“, ja mitte midagi

Areeni kaasautor Gregor Kulla mõtiskleb empaatia puudumise üle meie ühiskonnas.

Suve keskel hakkasin trenni tegema ning teel koju hüppasin läbi Tööstuse Rimist. Ostsin vinegretti ja leiba ning seisin trenniriietes trammipeatuses. Ninal 00ndate päikeseprillid, õlal must kott ja kaelas roosa sall. Teisel pool rööpaid istus pingiga ühte sulanud 120kilone, lühikestes cargo-pükstes, leemendava halli särgi ja tilkuva kiilaspeaga mees, kes otsustas avada oma suu.

Repliik „Oled sa mees või naine“, mis paistis algul kui süütu purjus mehe vali mõte, leebus hetkega: „Anna andeks, no anna andeks.“ Higi tilkus silma, kipitas, mille peale mees tõusis püsti ja hakkas lajatama. Ta karjus: „Kui sa mees oled, siis näe välja nagu mees. Riietu normaalselt, pederast,“ näitas ta näpuga ja jätkas: „Ma tean paari pederasti küll. Olen mitmel näo sisse löönud.“ Ta vaarus rööbastele lähemale. Kartsin, et äkki jääb trammi alla, aga hirm möödus kiiresti, kui kõlama hakkas ajalootund. „Sa ei kujuta ettegi, mida omal ajal sinusugustega tehti,“ ütles ta, ja sellele järgnesid uued ähvardused.