Aaltode arhitektidepaari värvikas elu: olen õnnelik, et olen võinud elada koos sinuga nii vihmas kui päikeses

Mae Lender leiab kaht maailmakuulsast abielupaarist kirjutatud raamatut analüüsides, et Aino Aaltole on Alvari kõrval antud liiga hädine hääl.

Jari istus ja põrnitses tema ees seisvat abielupaar Aino ja Alvar Aalto disainitud kolme jalaga taburetti. Ei saa ju olla, et ühel toolil on kolm jalga ja see püsib püsti, sellel kannatab koguni istudagi. Ta torkas tooli sõrmega – see ei liigahtanud ka mitte. Ta togis veidi kõvemini, ent taburet ei kukkunud ikkagi ümber.

Romaanina on Jari Järvelä „Aino A.“ kahtlemata meisterlik kirjatükk. Tempo on hea, kõik oluline saab liigse sõnavahuta mainitud, pisuke huumorivirvendus viskab samuti sisse, aga tervik lõpuni ei veena. Neilt lehekülgedelt vaatab vastu üks otsata hädaorg: mees on joomarist hoorapurikas, käitub kui üks eneseimetlejast suur laps, kes midagi asjalikku ei tee, aga raha maha prassima on küll varmas. Aino peal on nii kodune majapidamine kui lapsed, töökorraldus büroos, lisaks arhitektuurikonkursside ajagraafikutel silma peal hoidmine ja viimaks veel ka Arteki mööblifirma asutamise ja käigus hoidmisega seonduv.