PERGi pärgamine. Nii suurt puitmaja pole Eestis ehitatud vähemalt pool sajandit

Kas kaasaja ehituskultuur üldse võimaldab ehitada kestlikku puidust maja, küsib Gregor Taul.

Kümmekond aastat tagasi õpetasin ma Viljandis, vast avatud Eesti esimeses riigigümnaasiumis. Olin heldinud, kuidas uus kool tõi kokku agaraid õpetajaid üle maa ja kuidas kavalalt orgu laotatud maja elavdas väikelinna. Eriti vaimustasid mind targad õpilased. Lugesin sel ajal 1934. aasta koolireformi kohta, mis aidanud esile kerkida iseteadlikul gümnasistide põlvkonnal, kes moodustas vaikiva ajastu lõpus vaat et kõige radikaalsema ühiskonnagrupi. Kirjutasin toona Kunst.ee-s, et loodetavasti toovad riigigümnaasiumid areenile uue ärksa kontingendi, kes tajub ja realiseerib oma häält ja õigust ning on võimeline üle kavaldama enese gümnasisti staatust.

10 aastat ja 27 riigigümnaasiumi hiljem tundub mulle, et midagi sellist juhtunud ei ole. Küll aga on kahekümnes Eesti linnaas rekonstrueeritud või ehitatud vahvaid koolimaju, mis oma elegantsuse poolest erinevad täielikult nendest nõukogudeaegsetest H-kujulistest õpiasutustest, milles enamik meist on õppinud. Seega, kui riigigümnasistid ei ole just aktiveerunud, siis loodetavasti on nad tavalised ja mõistlikud inimesed, kes sirgunud eluterves keskkonnas. Just nagu Toomas Hendrik Ilves unistas kunagi Eestist kui igavast Põhjamaast. Üheks selliseks hea elu näiteks on vast avatud Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasium ehk PERG.