Valner Valme leiab, et kui kuulata Eesti moesoulitriot deLULU kui jazzrock’i, läheb ta paremaks.
Valner Valme
deLULU: (vasakult) Mairo Marjamaa, Inga Tislar ja Taavi Paomets.
FOTO: PROMO| deLULU
Eeskujulik! Hinne 5! Ei, mingi kriitik siin ütleb siiski 3.
Värske Eesti trio deLULU (Inga Tislar, Taavi Paomets ja Mairo Marjamaa) tuleb debüütalbumiga „LOLLO“ selgelt briti uue kooli helge soulpopi tegijate Jungle’i, SAULTi jt tuules. Jungle’it on nad Eestis soojendanud ka ja paratamatult hakkad võrdlema. Ühest küljest on ajaga (lääne mussiga) kaasas käimine lahe, et ega me siin ka kehvemad ole, teisest küljest: võrdlused langevad siis tavaliselt ikka nähtuse esmatähistaja kasuks. Sellest pole midagi, popmuusika ongi kett, kõik haakub ja lõputult omanäoline pole isegi avangardist, kes mängib viiulit samal ajal teivashüpet sooritades, ja kui see ongi omanäoline, siis mis mõtet sel oleks.