NÄDALA FILM | Aasta oodatumaid dokumentaale „Päikeseaeg“ on avastusretk piirialade peidukatesse

Johannes Lõhmus arvustab Liis Nimiku esimest täispikka dokki.

Vilunud mängufilmide monteerija (Veiko Õunpuu „Free Range“ ja „Roukli“, Lauri Lagle „Portugal“), dokumentaal- ja eksperimentaalfilmide produtsent (Carlos Lesmese „Üht kaotust igavesti kandsin“ ja Miguel Llansó „Jeesus juhatab Sind kiirteele“) ning filmikooli õppejõud Liis Nimik on saanud režissöörina valmis esimese täispika dokumentaalfilmi „Päikeseaeg“. See aja ja juhuse koostöös valminud teos – nagu autor ise selle kohta ütleb – on paljuski tõukunud samast eksperimenteerivast-otsingulisest vaimust nagu enamik filme, mille juures Nimik on tegev olnud.

„Päikeseaeg“ usaldab jäägitult nii filmi tegelasi kui vaatajaid, erinevalt paljudest dokumentaalidest ei lämmatata pilti ülemäärase infoga ega manipuleerita tegevustikuga. Osalistele jäetakse aega ja ruumi tegutseda ja jälgida, avastada ja momenti tabada. Puudub autoripositsiooni peale surumine ja selle asemel jääb kõlama pigem kutse metsa vahele uitama minekuks või köögilaua taha vestlema istumiseks. Justkui meditatsiooniharjutus, mille eesmärk on puhastada vaim üleliigsest pahnast ja proovida kas või viieks minutiks keskenduda päikeselaigule elutoa seinal, kärbsele ninaotsa peal, rähni toksete kajale inimtühjas metsas või tuule suunale võrkkiiges õõtsudes. Ülimalt subjektiivne kogemus ühesõnaga, sest ühtegi neist kirjeldatud seikadest minu meelest filmis ei esinenud, aga samas olid nad siiski seansi ajal kohal, kuna „Päikeseaeg“ manas need momendid mälust esile.