REPORTAAŽ REYKJAVÍKIST | Sellist asja sageli ei juhtu. Eesti kuraatorid korraldasid seekordse Islandi suurima kunstifestivali

Peeter Kormašov käis Reykjavíkis eestlaste korraldatud kunstifestivalil, täites ühtlasi ühe oma suurematest reisiunistustest.

Lamp vilgub veel mõned korrad ja siis ongi kõik. Vandudes ja jäätunud sõrmi liikuma sundides sobran tööriistakotis, kus on veel üks pooltühi varuaku. Õnneks, sest Eesti kunstiinstallide boss Tõnu Narro pole taliga köit veel päris pingule tõmmanud. Tuul puhub nii kõvasti, et tahab kuraatoreid ja abilisi pikali paisata, pannes samas helisema köie külge seotud karjakellad, mis on festivali Sequences ühe tuntuima kunstniku Precious Okoymoni ja Dozie Kanu kohaspetsiifilise installatsiooni osa. Taamal kõrgub pimeda taeva taustal ka majakas, milleni pääseb ainult mõõna ajal ja mille aknad on trepikoja lampidele filtrite peale panemise järel lillad.

Karmis kliimas (Aalo-Aderi-Flo-Künnapi-Soosalu õhupalli ei saagi tormi tõttu lennutada) peavad kõik üksteist toetama ja selle deviisi all tegutseb ka Sequencesi festivali korraldav Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) tiim. Vast iga siin käinud eestlane pani mingil hetkel käed külge. Sellist asja, et Eesti kuraator – seekord on neid lausa neli – korraldab nõnda suures mahus välismaa festivali, kuigi sageli ei juhtu. Üle kahe aasta toimuval Islandi suurimal kunstifestivalil on seetõttu ka korralik eestlaste invasioon, kuigi mitte ainult: lisaks Eesti ja Islandi kunstnikele on fookuses ka lätlaste ja leedukate looming, lisaks esindajad mujalt.