Scorsese teeb Nolanile ära: DiCaprio ja De Niro lähevad ajaga ainult paremaks

Kuigi tüüpiline valge mehe lugu, on „Lillekuu tapjad“ tehtud rahuliku stiili ja mõnusa tunnetusega, millest „Oppenheimeris“ jäi puudu. Vaatas Peeter Kormašov.

Kahtlemata on „Lillekuu tapjad“ täielik Martin Scorsese film. Mõnusa vana kooli stiili ja tunnetusega, aeglane, selles on klassi. Teisalt on see jällegi tüüpiline valge mehe lugu, matšode maadejagamine, mida nii Scorsese ise kui lugematud teised autorid on võtnud jutustada. Selle vaatamine on sama, kui tellida Burgundia pada bordoo veiniga: valides klassika, lähed kindla peale välja, kuid samas üllatud vähem.

Juba „ The Irishmani“ (2019) ajal mõtlesin, et vau, tüüp jaksab ikka veel sellist taset hoida. Ja muidugi millised rollid tema pikaaegsetelt „gängiliikmetelt“ Robert De Nirolt ja Joe Pescilt, samuti Al Pacinolt, kellega režissöör polnudki(!) seni koostööd teinud. Seekord on Scorsese kaks lemmikut – De Niro ja Leonardo DiCaprio – koos ekraanil.