Eeva Mägi: ema polnud tütart kaheksa kuud näinud ja viimases hädas mõtles, et keegi võiks kajastada, kui võimetus olukorras on võimalik olla

„Ema polnud ka kindel, kas näeb tütart enam kunagi, ja tahtis talle endast maha jätta audiovisuaalse mälestuse,“ räägib režissöör. PÖFFil kahe täispika filmiga debüteeriva Mägiga vestles Andrei Liimets.

Väheste lavastajate vastu on nii palju huvi juba enne, kui nad on jõudnud täispika debüüdini. Eeva Mägi lühifilmid on pannud endast rääkima nii julgete stiilivalikute kui kõnekate teemade tõttu. Esmalt dokumentalistikas, kus Eesti lugude sarja raames valminud mustvalge „Lembri Uudu“ rääkis ääremaade kaduvusest, „Süda Sõrve sääres“ alkoholismist. Siis mängufilmides, kus metafoorne „Maakohus“ puudutas vaidlust lapse hooldusõiguse üle, vesternmuusikal „3. oktavi F“ aga naistevastast vägivalda.

Nüüd on ka juristina töötav Mägi jõudnud mitte ühe, vaid korraga kahe täispika filmini. Esmalt linastub Pimedate Ööde filmifestivalil Just Filmi programmis tema dokumentaal „Kellele ma naeratan?“. Film räägib surmavat vähki põdevast naisest, tema pojast ja võitlusest tütre hooldusõiguse üle. See konflikt sai rohkelt tähelepanu tänu kahele valusale „Pealtnägija“ loole. Seejärel jõuab debüütfilmide võistlusprogrammi „Mo Mamma“ kolme põlvkonna naiste keerulistest suhetest.