Lösutades suure ekraani ees kotttoolis, jalad välja sirutatud ja mahlapudel käeulatuses, meenus mulle Robbie Williamsi kontsert Göteborgis, kus me olime juba mitu tundi enne show algust staadionil, et endale parimat vaatekohta kindlustada, aga hetk pärast kontserdi algust ilmusid otsekui maa alt täpselt minu ette kolm heledapäist Norra viikingit, nii et ma ei ulatunudki enam vaatama, mis laval toimub. Nüüd aga võisin ma rahulikult nautida artisti igat kulmuliigutust ja naeratust ning panin tähele ka palju seesugust, mida staadionil iial ei näe, eriti veel siis, kui sul on õnnestunud hankida endale koht lavast sajakonna meetri kaugusele.

Näiteks oli päris põnev jälgida, kuidas Swifti