Riho Sibula viimase albumi muusikas on olemas ka kannatus ja valu

Immo Mihkelson leiab postuumselt ilmunud plaati kuulates, et Sibul räägib selles muusikas peamiselt iseendaga.

Viimane? Mis „Viimane“! Muusikas need asjad niimoodi ei käi. Isegi kui artist lahkub areenilt, tegutseb tema muusika seal edasi. Sellel lihtsalt ei lasta lahkuda, kui leidub inimesi, kes sellest muusikast hoolivad. Ikka tiritakse kuskilt veel midagi avalikuks – mõni kontsertsalvestus, kellegi kapis hoitud kitarrisoolo või lauludemo. Isegi kui muusik seda väga sooviks, ei saa ta ise joont alla tõmmata.

Vaevalt et Riho Sibul tahtnuks oma seitsmendale sooloplaadile panna nimeks „Viimane“, et tekitada jäik piir olnu ja tuleva vahele. See lihtsalt juhtus nii, tema tee sai otsa. Tõsi on ainult see, et uusi sooloplaate enam juurde ei tule.

Mul on meeles elevus, kui aastal 2000 ilmus Riho esimene sooloplaat kõigi nende ansamblite ja koosseisude kõrval, kus ta mängis. „Poeet külmetab klaasmäel“ oli mitmes mõttes sündmus ning ta on tähenduslik veel praegugi, kui panna sinna kõrvale „Viimane“ ja kujutleda, et nende vahele