Kris Lemsalu ja Kitty Florentine New Yorgis: miski ei müü siin paremini kui see, et üritus on läbi müüdud

Peeter Kormašov käis maailma pealinnas Kitty Florentine’i ja Kris Lemsalu perfokal ega sõitnud peaaegu kordagi metrooga vales suunas.

Maailma kõige igavamast ja steriilsemast lennujaamast – Frankfurdist – New Yorki saabudes kirun ennast, et JFK lennujaamast taksot ei võtnud. Nagu hiljem kuulen, siis ka kohalikud eksivad 472 peatusega metroosüsteemis pidevalt ära, sest liine tõstetakse ringi ja üldse on kogu süsteem liiga suur, et keegi suudaks selles orienteeruda. Kõik on tunglevas massis sama segaduses ja jändavad metrooväravates oma kaardiga.

Kuna kohustuslikud turismiasjad on mul tehtud – omal ajal isegi kadunud WTC –, saan keskenduda oma lemmikule ehk miljööle. Hakatuseks kukun siiski oimetult hotellivoodisse, sest pärast 20tunnist teekonda pole mõtlemisvõimest suurt midagi säilinud. Seintel Walt Whitmani tsitaadid, taustal signaalid-sireenid, aknast paistmas tuledesäras pilvelõhkujad ja ainult natuke üles lükatava akna vahelt eesmise maja katuseventilaatoritest immitsev köögihais loovad õige suurlinna meeleolu.