Mart Avi uus EP mõjub hoovõtuna millekski uueks

Berk Vaher leiab Marti Avi värskelt väiketeoselt märke, et artist hakkab endale mugavast kookonist välja astuma.

Mart Avi on eelmise kümnendi Eesti muusika omanäolisim, intrigeerivaim ja universaalsemas plaanis ajakajalisim artist. Kindlasti leidub neid, kes tõttavad selle väitega vaidlema – aga pigem napilt ja loiult, kui uskuda aasta albumite tabeleid. Avi on austatud – ning hulga uuemate päevalemmikute kõlale ja kuvandile otse või kaude mingi eiramatu standardi loonud.

Selles, kas ta uuel kümnendil seda positsiooni hoiab, ma siiski nii veendunud pole – ja ehk tulekski talle neist kõrgendatud ootustest rohkem vabadust anda. Lasta tal kergemalt hingata ja oma suuresti väljakujunenud kõlakojas rahumeeli ringi uidata. Küll mingi „uus kvaliteet“ ka sünnib. Ent mulluse albumi „Blade“ puhul tundsin ometi teatavat kärsitust ta manerismide rutiinsuse pärast.