REPORTAAŽ | Ei juhtu just sageli, et eestlane korraldab näituse Pariisis. Saal saab kiirelt rahvast paksult täis

Anne Vetik käis Pariisis Merilin Talumaa kureeritud näitusel, mis toetub legendaarse Leedu antropoloogi Marija Gimbutase pärandile ja tegeleb neoliitikumi jumalannade jälgede otsimisega tänapäevas.

Seda ei juhtu just iga päev, et eestlanna avab näituse Pariisis, linnas, mille kunstiskene on üsna kinnine ja kus heasse galeriisse löögile pääsemiseks peab olema pehmelt öeldes sihikindel. Merilin Talumaa seda on, tal on võimekust, ta ei näe probleeme, vaid võimalusi, seda tõendab kogu tema senine karjäär sõltumatu kuraatori ja kultuurikorraldajana. Kes veel Eesti kunstiprofessionaalidest võiks ühe nädala sees avada kaaluka näituse Pariisis ja esitleda raamatut ning performance’it New Yorgis, ilma ametliku positsioonita kas riiklikus või ärilises institutsioonis ja sellega kaasneva automaatse toetusbaasita? Minul tekib siinkohal nimede nimetamisega raskusi.

Kui laekun näituse „Breathing through the eyes“ avamisele obsessiiv-kompulsiivselt täpselt kell 20.00, nii nagu oli kutsutud, on väljapeetud neljandas linnaosas, Arsenali kvartalis, moodsas, just valminud kultuurikeskuses asuv L’Atlasi galerii tühjavõitu. Poole tunni pärast on see inimesi täis. Rahvast on nii palju, et ma ei pääse enam teostele lähedale, vaid vahin teiste külaliste selgasid. Hea, et ikka varem tulin ja jõudsin ühega kunstnikest, Kristel Saaniga, veidi tema töödest rääkida.