Raamat, kus on verandast abikaasa, naisnukud ja varjatud erootika

Erkki Luuk luges Felisberto Hernándeze simulaakrumite jutukogu ega leidnud ühtegi halba lugu.

Nagu hästi teada, on Ladina-Ameerika „spekulatiivne proosa“ maailmakirjanduses terve omaette nähtus. Tõlkija Mari Laan ütleks (tema järelsõna ja kirjastusannotatsiooni järgi otsustades) tõenäoliselt „fantastiline proosa“, aga see fantastilisus pole tegelikult kuigi selge. Lisaks võib see segi minna fantaasiakirjandusega, millega sel kindlasti mingit pistmist pole. Tuntuimad esindajad (Borges, Cortázar, Márquez, Calvino) on üsna erinevad, kuigi märksõnad „väärtkirjandus“, fiktsionaalsus, „maagilisus“, fantaseerimine ja kalduvus spekulatsioonidele neid (eri määral) ühendavad.

Kuivõrd tegu on autori esmaeestindusega, oligi mu (tutvustuse ja ERRis ilmunud katkendi poolt küll mõneti kitsendatud) ootuste horisont piiratud taoliste eeldustega. Peale lugemist muidugi selgus, et kuigi ettenähtud raamidest ei väljutud, oli tulemus ikkagi ootamatu. Ses mõttes, et kõik lood on täpselt ühesugused.