Elualadel, kus kihav parv tegijaid sirutab lootusrikkalt käsi väga kasina publiku ja raha poole, kipub vohama must meelekibedus. Äkki saab keegi minust rohkem või pääseb paremini esile? Kirjandus pole erand, kuigi avalikkuse ees tehakse head moosivarga nägu. Seda rohelisem kadedus kobrutab kuluaarivestlustes. Väärtkirjanikud põrnitsevad „kommertsi“: küllap liigub seal rohkem raha. Kommertskirjanike meelest on olukord vastupidi kreenis: „süvakulturnikud“ kaevandavad Kultuurkapitali rahapada, samal ajal peavad lihtsurelikud autorid ise higistama.