NÄDALA FILM | Kaurismäki tegi seda jälle: muinasjutuliselt lihtne armastuslugu ja enamik stseene purki ühe võttega

Joosep Ehasalu käis New Yorgis Aki Kaurismäki uue ja võib-olla viimaseks jääva filmi linastusel.

Vaatan Aki Kaurismäki värsket filmi „Langenud lehed“ New Yorgis Manhattanil asuvas Lincoln Centeris. Saal on pilgeni täis, sest filmijärgseks vestluseks on kohale lennutatud peaosatäitjad Jussi Vatanen (Holappa rollis) ja Alma Pöysti (Ansa). Järgneva pooleteise tunni jooksul mõjub põhjamaine sissevaatav vaikus ja kohmetu koomilisus suurlinna lärmaka ekstravertsuse ja lõputute small talk’ide taustal värskendavalt. Minu kõrval istuv mees, tõenäoliselt kohalik, lõkerdab terve filmi vältel üle saali naerda. Ka mulle valmistab film nalja juba esimesest hetkest, mil kassalindil liuglevad lihapakid üksteise otsa lirtsuvad. Nali pöördub aga hetkega hapuks, kui lihasaadustest saab raadiost kostvate Ukraina sõjauudiste mõjul võigas sümbol. Sellisel kurbnaljakal foonil kulgeb ka edasine film.

Tegemist on muinasjutuliselt lihtsa armastuslooga, mis toimub tänapäeva Helsingis, kus kaks üksildast töölisklassi inimest, kauba väljapanija Ansa ja keevitaja Holappa teinetest leiavad, kaotavad ja jälle leiavad. Kasutusel on kõik Kaurismäkile omased klišeed: alkoholism, suitsetamine, vaikus, kummastav dialoog, õnnetus, juhuslikkus, muusikaesitused ja minimalistlik esteetika.