„The Bear“. Seda sarja ei saa küll teisiti vaadata kui, silmad punnis, diivaniserva külge klammerdudes

Peeter Kormašov vaatas paljukiidetud „The Beari“ 2. hooaega, mis tõi talle ohtralt meenutusi köögitööst.

Seda sarja ei saa ma küll teisiti vaadata kui diivaniserva külge klammerdudes, iga hetk püsti kargamas ja silmad punnis. Liiga autentselt on kiire montaaži ja väledalt liikuva kaameraga edasi antud köögitöö reaalsust. Rokkmuusika raadiost mängimas, jooksed ringi, peakoka piits turjal, aga ikka pole kunagi piisavalt nobe.

Vastust, miks inimesed sellise töö valivad, ka „The Beari“ teine hooaeg pigem ei anna. Jah, saame teada, et mõni on lihtsalt ambitsioonikas, nagu sous-chef Sydney (Ayo Edebiri), kes teises hooajas astub peakoka kingadesse või õigemini kottadesse. Kuigi sümpaatne, on ta kõige ebausutavam tegelane. Sellise suhtumisega, et mina olen kõige-kõigem, ei näe ma, et ta oleks nõnda kogenud ehk saanud töötada pikalt nii heades restoranides, nagu sari viitab.