NÄDALA RAAMAT | Kirg ja sensuaalsus on emotsioonid, mis esmapilgul raamatutega ei seostu

Sandra Jõgeva nautis raamatufännide unistuste teost, mille autori Irene Vallejo viiks ta hea meelega külla Päinurme kirjandustemplisse.

„Umberto Eco on öelnud, et raamat kuulub samasse kategooriasse nagu lusikas, haamer, ratas ja käärid. Kord juba leiutatud, ei saa nende juures enam midagi paremaks teha.“ Need laused on Hispaania kirjanduse uue tähe Irene Vallejo 2019. aastal originaalis ilmunud teose „Lõpmatus papüürusroos. Raamatute leiutamine antiikmaailmas“ päris alguses. Ise nimetab ta teost uurimistööks – ja seda see kahtlemata ongi. Aga mitte ainult. See on omamoodi hübriidkirjandus, mis on veel vähemalt ajalooline romaan ning pikk filosoofilis-poeetiline mõtisklus.

Vallejo viib lugeja antiikmaailma lugude sügavustesse, tuues ta samas peadpööritavate keerutustega kaasaega (Aleksander Suure vallutused ja Aleksandria raamatukogu asutamine seostub Borgese „Paabeli raamatukogu“ ning internetiga, samuti peatub Vallejo muuhulgas Oliver Stone’i 2004. aasta filmil „Aleksander“).