Briti koomik räägib etenduses enesetapukatsest ja teraapiast: „See on triumfietendus sellest, kuidas ennast armastama õppisin“
„Jutt on tõsine, aga lähenen sellele lustakalt totra nurga alt,“ räägib Eestis esinev Briti koomik Ali Brice Märt Belkinile.
Ali Brice on Suurbritannia standup-koomik, kes tuleb järgmisel nädalal Eestisse etendusega ’’I tried to be funny, but you weren’t looking’’. Viis aastat tagasi oli Brice’i elu ummikus, nüüd teeb ta oma kogemusest ja teraapiateekonnast standup’i. See on tõsine, aga samas lustakas ja positiivne etendus. Koomiku jaoks esimese välismaise esinemise toob Eestisse MTÜ Peaasi, etendused tulevad nii Tartus kui Tallinnas. Šõude eel rääkis Areen Brice’iga huumorist, enesetapust, alkoholist ja niisama elust.
Kuidas sa komöödiani jõudsid? Alustasid kolmteist aastat tagasi, olid siis 24. Mida enne tegid?
Käisin ülikoolis, katsusin aru saada, kes ma olen. Huumorit olen alati tahtnud teha, juba väga noorelt. Mõnel käib see prõks, kui nad leiavad endale lemmikbändi või jalgpallitiimi. Minu jaoks oli see standup. Kui lapsena esimest korda telekast nägin, armusin kohe ära. Üks inimene paneb kogu toa naerma!
Aga see võttis aega. Kui ülikooli ära lõpetasin, leidsin sõbra, keda huvitas samuti huumor. Temaga koos hakkasime lihtsalt tegema.
Olid sa alati naljamees, koolis või nii?
Jaa! Hakkasin nalja tegema siis, kui olin täpselt kaheksane. Ma ei teagi, kuidas see juhtus. Mul oli klassivend Joe, ükskord õnnestus mul ta naerma ajada. Ta küsis, et hakkad koomikuks või. Ma ütlesin, et nojah! Siis otsustasingi ära. Mõtlesin kirjutamise ja näitlemise peale ka.
Ülikoolis oli sama suund?
Ülikoolis oli kõigil kindel värk, bioloogia või ajalugu, tundus, et kõik teavad, mida nad teha tahavad. Mõtlesin, et äkki pole see minu jaoks. Siis sain teada, et saab õppida loovkirjutamist. Mõtlesin, et miks mitte.
Ülikooli ajal hakkasin ka kohapeal komöödiat kuulamas käima, meil oli väga hea huumoriklubi. Nägin ka seda, kuidas inimesed sealt klubist telekasse jõudsid ja teenisidki huumoriga elatist. See oli vinge.
Kuidas su esimene esinemine läks? Võtsid linti?
Esimest korda läksin lavale 2009. aastal. Mu sõber Adam Larter veab asja nimega Weirdos Comedy (veidrike komöödia – Toim.), mis on äge värk. Ta kirjutas ühe sketši ning läksime vaba mikrofoni õhtul (open mic night) ette kandma. Närvid olid nädal aega püsti. Samal õhtul ka, sest esinemisjärjekord polnud paigas. Lihtsalt tõmmati numbreid kaabu seest – ahaa, 13, teie kord. Lootsin kogu õhtu, et äkki on meie number ära kadunud!
Lõpuks number tuli ja oli tõsine hirm. Aga kohe, kui pihta hakkasime, käis adrenaliinipauk, inimesed naersid, väga mõnus oli. Kuus kuud hiljem tegin esimesed viis minutit standup’i. Siis palvetasin samamoodi, et äkki ikka jääb ära. Aga kui lavale läksin, siis oli väga mõnus.
Salvestasin ka ja kuulan seda aeg-ajalt üle. Hirmus kraam, õudsed naljad! Aga eks see on osa protsessist. Ainult ühtviisi saab paremaks saada: lähed üha uuesti ja uuesti lavale ning teed asja ära, isegi kui ei lähe nii, nagu arvad. Tõused püsti ja ehitad edasi.
Juba päris komöödiakarjääri alguses hakkasid kuulsal komöödiafestivalil Edinburgh Fringe asju tegema. Sealt tuli läbimurre?
Läksin Fringe’ile esimest korda 2010. aastal kahe sõbraga. Kaks järgmist aastat ka koos kellegagi. 2014. aastal tegin esimese sooloetenduse. Siis sain agendi ja hakkasin asja tõsisemalt võtma.
See oli täiesti muinasjutuline värk. Naljalt seda ei juhtu, et lähed Fringe’ile ja sind avastatakse. Mul vedas. Tegin etenduse ära, üks proua tuli pärast ligi ja andis oma kaardi. Saatsin kirja ja nii see läks. Nüüd olen Eestisse välja jõudnud!
Annad Eestis kaks etendust, Tallinnas ja Tartus. Eesti on su esimene esinemine väljaspool Inglismaad, eks?
Sooloesinejana küll! Keegi nägi Edinburghis mu tundi ja soovitas mind omakorda inimesele, kes otsis koomikut, kes räägib vaimsest tervisest. Eesti on mu rahvusvaheline debüüt! Loodan, et teile meeldib ja on tore.
Huumoris on palju äsamist. Kes annab hoope ülespoole, suurte ja vägevate suunas, kes allapoole. Mõnele meeldib iseendale pasunasse sõita. Kelle pihta sina annad – või ei äsagi?
Katsun hoope vältida, allapoole löömine ei meeldi üldse. Endast räägin ma küll ja viskan enda üle nalja ka. Etendus on minust ja minu lugu, räägin oma enesetapukatsest ning teraapiateekonnast. Nii et jutt on tõsine, aga lähenen sellele lustakalt totra nurga alt. Nii meeldib mulle ka elu elada.
Su soolotund on hästi isiklik, aga samas väga lõbus. Kui siiras sa oled ja kui raske on ennast niimoodi avada? Räägid oma enesetapukatsest ja sellest, kuidas elu muutsid.
Olen laval täitsa mina ise, muidugi natuke võimendatud kujul. Laval olen tund aega ja suhtlen palju publikuga. Igapäevaelus olen päris vaikne ja uje. Mu tüdruksõbra vend näiteks ei saa üldse aru, kuidas on võimalik, et ma koomik olen – ma ei räägi ju kunagi seltskonnas eriti palju!
Esimene kord oma lugu laval rääkida oli päris keeruline. Aga ajaga on see lihtsamaks läinud, olen seda juba kaks aastat teinud.
Kas inimestele läheb see korda? On sulle inimesed ligi tulnud ja öelnud, et neid puudutas?
On olnud rahvast nii etenduse järel kui Twitteris. Neil on samasugused kogemused kui minul. Üks inimene kirjutas mulle ja ütles, et pärast minu kuulamist otsustas ta teraapiasse minna. Enne tundus, et see on kuidagi piinlik või häbiasi. See tegi väga rõõmsaks – kui juba ühele inimesele asi kasulik on, siis on hästi.
Ükskord tuli minuga rääkima üks ema, kelle poeg tegi enesetapu. Ta ütles, et mu etendus aitas rohkem mõista ja süütundest lahti saada. See tegi südame soojaks.
Oled laval korraga koomik ja hea sõber, suhtled rahvaga ja teed lustakaid asju. Kui vaatasin Fringe’i etenduse lavastust, siis tundus, et alguses oli mõni päris segaduses, aga lõpuks tuli kogu saal kaasa.
Ma katsun inimesena olla lustlik ja veidi riuklik, aga samal ajal siiras ja südamlik. Etenduse algus on päris kummaline, kas pole? Ei taha liiga palju ära anda, aga see on päris totter, kuni järsku hakkame tõsistest asjadest rääkima, aga sedagi lõbusalt.
Su etendusest kiirgab lapselikku lusti ja siirust. Kui ma ütlen, et see on heas mõttes lapsik, siis kas see on sinu jaoks solvang?
Side lapsega mu sees on põhivärk! Kui inimene suureks kasvab, läheb elu jube tõsiseks, tuleb vastutus, on päris lihtne ära kaotada oskus end vabaks lasta ja lihtsalt nautida. Mulle meeldib totter olla väga.
Ükskord tuli minuga rääkima üks ema, kelle poeg tegi enesetapu. Ta ütles, et mu etendus aitas rohkem mõista ja süütundest lahti saada.
Eesti inimese jaoks on põhivoolu briti huumor küllaltki terav, maha tegemist on omajagu – kui ka mitte kellegi teise, siis iseenda. Sa viskad enda üle nalja küll, aga maha ei tee. Kuidas see toimib?
Katsun mitte inimeste vastu õel olla, ei enda ega publiku. Eks ironiseerimine ja väike õelus on justkui ootuspärane viis huumorit teha. Lihtsam ka, aga ma katsun natuke teisiti. Selles etenduses katsun ka ennast mitte maha teha.
See on triumfietendus, räägin sellest, kuidas ennast armastama õppisin ja leidsin oma koha maailmas. Tahan, et see oleks positiivne, et inimesed lahkuks rõõmsana. Negatiivsust on maailmas juba küllalt. Positiivne olla on minu jaoks lõbusam ja teeb maailma mõnusamaks kohaks takkapihta.
Oled oma elu ja koomikukarjääriga rahul? On see see, millest sa unistanud oled?
Mul on igapäevatöö ka – vean heategevusliikumise Movember sotsiaalmeediat Suurbritannias. See on mulle hästi südamelähedane, aga huumoriga läheb ka hästi. Teen etendusi, aeg-ajalt esinen reklaamides. Rahaga on päris hästi. Eestis esinemine on äge võimalus, järgmisel aastal lähen ka festivalile.
Kas ma olen edukas? Mul on kodu, armas kaasa, koer, saan huumorit teha ja selle eest raha. Päris tore elu on! 2018. aastal kaotasin peaaegu oma käe läbi elu. Nii et see kõik on justkui teine võimalus. Naudin seda meeletult.
Kunagi arvasin, et kui sul on päris töö, siis ei saa koomik olla. Praeguseks tean, et mul on igapäevatöö rutiini vaja, et mõistuse juures ja ree peal püsida.
Pole eriline saladus, et su tunni keskmes on lugu sellest, kuidas üritasid suitsiidi. Enne jõid ennast täis, et julgem oleks. Järgmisel hommikul ärkasid ja otsustasid teraapiasse minna. Millal sa aru said, et sul alkoholiga kehvad suhted on, ja kui raske oli loobuda?
Olen alati kõva napsumees olnud, ülikoolis ja muidu elus. Lõbus oli purju jääda. Joomise ja alkoholi vastu pole mul midagi, aga mõne inimese jaoks on seda liiga palju. Minuga läks ka nii.
Tegin toona üht etendust, tuuritasime üle Suurbritannia, Ameerikas, Kanadas ja Austraalias. Meid oli kolm, sõitsime bussiga ringi, iga päev uues kohas. Panime hoogsalt tina. Ärkasin üles, olin Chicagos, nägin Chicagot, ärkasin üles, olin New Yorgis. Äge oli.
Jõudsin tagasi koju Londonisse ja mul oli null raha. Olin kõik tuuril ära kulutanud. Jõin ikka samas tempos kui tuuritades, aga üksi. Suurt midagi peale joomise ma ei teinud. Eks mulle tundus juba siis, et midagi on siin pildil valesti. Hakkasin joomist ka varjama. Toona ma seda ei teadnud, aga mul oli diagnoosimata depressioon.
Ühel hetkel oli kõike liiga palju. Ma olin suitsiidist palju mõelnud. Otsustasin, et teen selle ära. Jõin ennast pildituks, sest teadsin, et nii pole mul blokki ees.
Õnneks ärkasin hommikul üles. Siis sain aru, et hüva, sellele peab lõpp tulema. Tuleb ennast kokku võtta, vajan teraapiat. Sealt algaski teekond, millest etenduses räägin.
Mida sa toonasele endale praegu ütleks?
Ma teadsin pikka aega, et tegelikult pole asi hästi. Inglismaal pannakse pubid kinni kell 11. Kell kukkus, sõbrad hakkasid koju sättima. Mõtlesin, et mis toimub. Noh, kõrts on kinni, me läheme koju. Aga ma jäin õue, otsisin kohti, kus poole ööni tina panna, ning suvalisi inimesi, kellega õhtu edasi kestaks. Mulle tundus imelik, et sõbrad kaasa ei tule. Või siis ostsin neli purki siidrit ja tõmbasin need bussis koduteel endale sisse.
Kui saaksin ajas tagasi minna, siis ütleksin ilmselt, et kuula seda väikest häält oma peas, mis häbelikult ütleb, et äkki peaks lõpetama. Sest kahe aasta pärast oled sa väga halvas kohas.
Jõin ikka samas tempos kui tuuritades, aga üksi. Suurt midagi peale joomise ma ei teinud.
Kui palju su soolotund kolleege meelelahutusärist kõnetab? Su lugu rokkstaarielust, tina panemisest ja elupõletamisest kõlab nagu päris klassikaline juhtum. Aga tihti pole lõpp nii hea.
Kusjuures – tean päris mitmeid koomikuid, kes on kolmekümnendates nagu mina ja on kained või hakanud vähem jooma. Tundub küll, et komöödia või teater ja joomine käivad käsikäes. Sa oled kontoritöö hamstrijooksust pääsenud, justkui vaba.
Mõnele see sobib. On inimesi, kes ei hävita ennast ja kes suudavad asja nautida. Ma ei ole alkoholi vastu ega ristiretkel, aga minu jaoks poleks see enam lõbus.
Sa tundud nii praegu intervjuu käigus kui laval empaatiline ja siiras, soe. Kas see on alati nii olnud või on see teraapia tulemus?
Ilmselt polnud see alati nii. Teraapias käimine, iseendalt raskete küsimuste küsimine ja endaga rahu tegemine, viha hulga vähendamine oma elus on aidanud. Kasvada rõõmsamaks, kenamaks inimeseks.
Armastus aitab ka. Mu kaasa on lihtsalt nii tore!
Igapäevatööd teed Movemberi heaks – see on üle maailma tuntud liikumine, mis tõstab teadlikkust meeste tervisest, eriti eesnäärmevähist. Kuidas sa sinna sattusid ja mida teed?
Kui ülikoolist lahkusin, oli mul mitu eri töökohta, kust mind lahti lasti. Nüüd saan aru, et olin ärevusest pinges, tõmbusin lukku, ei suutnud tööd teha. Lõpuks sain ajutise töökoha Movemberi juures. See on hästi eriline töö, ma pole kuskil mujal end nii tundnud. Mul oli päriselt perekonna ja ühistegemise tunne, see polnud ainult klantspildijutt töökuulutuses. Töö oli ka väga inspireeriv.
Olin seal alguses ainult neli kuud, järgmisel aastal jälle. Siis käisin jälle mujal, töötasin veel ühes heategevusasutuses. Siis sain agendi visiitkaardi. Vahepeal töötasin jälle tsuti Movemberi jaoks, siis tuli tuur. Kui mul raha otsa sai, läksin põhikohaga tagasi. Alguses tegin sama tööd mida kunagi praktikandina, vastasin telefonile ja meilidele.
Siis pakuti mulle täiskohaga tööd sotsiaalmeedia haldajana, see oli pandeemia ajal. Võtsin võimaluse vastu. Mulle meeldib väga! Saan videotes ka pisut üles astuda ja totakaid TikTokke teha, nii et teise karjääriga on ka side olemas. Juhin sotsiaalmeediat Ühendkuningriiigis.
Nad on ka väga vastutulelikud, kui ma näiteks ütlen, et pean paar päeva töölt eemal olema, et Eestis šõu teha.
Movemberist tuleb ka su uhke vunts?
Jaa! Kannan seda küll aasta läbi, hakkas meeldima. Habe mul ei kasva, tuleb ainult lapiline kitsehabe. Aga avastasin, et vunts kasvab küll! Mulle meeldib ja näo teeb ka naljakamaks.
Tee reklaami ka. Eestis annad kaks etendust – 13. detsembril Tartus ja 14. detsembril Tallinnas. Mida kuulda saab?
See on täiesti positiivne etendus. Tõsine, aga naljakas. Ma ütleks, et see on ka päris teistsugune. Suitsiidikatse pole dramaatiline lõpp, vaid algus. Loodan, et see on värskendav.
Arvustused on head olnud, olen saanud seda pikalt teha. Loodan, et mu huumor läheb Eesti inimestele peale. Ühesõnaga, palun tulge! Kujutage ette, et ma anun teid põlvili!
